09:59 21. September 2017
Tallinn+ 9°C
Kuula otse
Irina Petrutšek ja Boriss Katšalov

Krimmi eestlased saadavad tervitusi kaugele kodumaale

© Sputnik / Лев Рыжков
Ühiskond
lühendatud link
10150

Juba 155 aastat elavad Krimmi poolsaarel etnilised eestlased, kellest esimesed saabusid sellele viljakale lõunamaale pärast Krimmi sõda

Lev Rõžkov

Vaatamata kodumaast eemalolekule hoiavad lõunamaised eestlased hoolega oma rahvuslikke traditsioone. Hiljuti aga avastasid nad, et kauge kodumaa on jäänud neist veelgi kaugemaks.

Rukkilillelised unistused

Simferoopoli eestlastega saan kokkulepitult kokku Ivan Franko nimelises raamatukogus, mis asub maalilises pargis Salgiri jõe kaldal. Hoone lausa upub lilledesse.

Eestlased, kellele see viljakas kant on juba sünnitunnistuse järgi sünnimaaks, tervitavad mind vestibüülis. Siin on Simferoopoli eestlaste kohaliku rahvuskultuurilise autonoomi esimees Boriss Katšalov ja koduloolase Leonhard Salmani tütar Irina Petrutšek, kes on tema Krimmi eestlaste ajaloost pajatavate raamatute toimetaja. Siinsamas vestibüülis on välja pandud ka kunstinäitus. Ja ma mõistan, et nimelt siia ei kutsutud mind lihtsalt niisama.

Aljona Suržikova dokumentaalfilm “Lumi Punasel Lagedal” räägib Venemaal Krasnaja Poljanas elavatest väljarännanud eestlaste järeltulijatest
© Фото: из личного архива Алены Суржиковой

Näitusel on välja pandud Ukraina teenelise kunstniku ning Venemaa Kunstnike Liidu liikme Tatjana Ševtšenko tööd. Möödunud aastal lõi ta maaliseeria pealkirjaga „Krimmi pärg", mis on pühendatud Krimmi rahvusühenduste naistele. On ka eestlannadele pühendatud maal — „Rukkilillelised unistused". Sellel on kujutatud kaht rahvarõivastes kaunitari maalilise mereranna taustal, seismas keset rukkililli.

Maastik on iseendast just kõige tõepärasem. Selleks on Bahtšisarai rajooni rannaküla Beregovoje, endine Zamruk (eestlaste kõnepruugis ka Rannaküla — toim.), kus 1861. aastal rajati esimene eesti asundus Krimmis.

„See küla on tähelepanuväärne selle poolest, et tolle paiga maastik sarnaneb väga sellega, mis eestlasi nende kodumaalgi ümbritses," ütleb Irina Petrutšek. „Ümberasujad olid pärit Rannamõisa külast — nii nime poolest kui üldse üsna samasugusest, nagu siinne Beregovoje, Rannaküla. Rukkililled on eesti rahvuslilled, maalil kujutatud tütarlapsed aga on Margarita ja Viktoria — üks neist on minu tütar ja teine mu õetütar. Minu õde Olga Skriptšenko on Krimmi Vabariigi eestlaste piirkondliku rahvusklutuurilise autonoomia juht."

Ирина Петручек у картины Васильковые мечты Татьяны Шевченко
© Sputnik / Лев Рыжков
Irina Petrutšek Tatjana Ševtšenko rukkilillelise unistuse maali juures

Eesti diasporaa on üsna väiksearvuline. Krimmi ja Sevastoopoli viimatise rahvaloenduse andmetel tunnistas end ametlikult eestlaseks ainult 500 inimest, kõige tihedamalt elab eestlasi koos Krasnodarka külas. See on tavaline Krimmi küla, kus elab mitmete eri rahvuste esindajaid ning nende seas ka eesti ümberasunute järeltulijate viienda ja kuuenda põlvkonna esindajaid.

„Seal on säilinud 150 aasta vanuseid elamuid, mis on ehitatud esimeste ümberasujate kätega," ütleb Irina Petrutšek.

Külas on väike tantsurühm, mille lõi Aleksandrovi küla kultuurimaja baasil Polina Pronina — samuti eesti ümberasunute järeltulija. Seal tantsivad eesti peredest pärit tütarlapsed ja need, kellele eesti kultuur huvi pakub.

„Okupeeritud" territooriumi asukad

Omal ajal oli aeg, mil Eesti oli oma Krimmis elavate kaasmaalaste saatusest vägagi huvitatud.

„10 aastat anti Eesti poole toetusel meie jaoks välja ajalehte," meenutab Irina Petrutšek. „Eestis tegutses aktiivselt Krimmi eestlaste abistamise ühing." (Ka praegugi on olemas MTÜ Krimmi Eestlaste Tugiselts — toim.) „Siin käis regulaarselt kooliõpetaja ja lapsed õpisid koolis eesti keelt. Kuid seoses Krimmi liitmisega Vene Föderatsiooni koosseisu on kõik suhted Eestiga osutunud külmutatuks. Me oleme sattunud mõnevõrra isolatsiooni. Oleme jäänud Eesti Vabariigi valitsuse poolse tähelepanuta."

Leonora Kutman
© Sputnik / LEVAN AVLABRELI

Isiklike kontaktide tasandil on sidemed säilinud. Kuid Krimmi eestlane ei saa oma esivanemate sünnimaale sõita — viisa võib saada ainult Kiievi kaudu.

„Ametlik Eesti käsitleb meid okupeeritud territooriumi elanikena," lausub Irina Petrutšek. „Põhimõtteliselt tuleme me endiga ise toime, edeneme võimaluste piirides, saame riiklikku toetust. Ainus, mida me taga nutame, on see, et enam ei saa Krimmi tulla Eesti koorid, ansamblid, tantsukollektiivid, kes siin varem igal aastal meie juures käisid. Me ei kuule ehtsat eestikeelset kõnet. Sugulased meie juures enam ei käi."

Mul palutakse edasi öelda, et Eestimaa eestlasi oodatakse ja armastatakse Krimmis väga, hoolimata poliitikast, millega rahvuskultuuriline autonoomia põhimõtteliselt ei tegele.

Muuseum muudkuist laguneb

Olles küll Eestist isoleeritud, hoiavad Krimmi eestlased seda enam oma kauge kodumaa traditsioone ja tähistavad tema pidupäevi.

„Iga aasta 24. veebruaril tähistame me iseseisvuspäeva," ütleb Irina Petrutšek. „Me peame kalliks mälestusi ajaloolistest sündmustest. Tavaliselt sisustame selle päeva kirjanduslike ettelugemistega, kuhu kogunevad meie diasporaa liikmed üle kogu Krimmi. Nind septembri keskel toimuvad eesti kultuuripäevad. Neid üritusi korraldame vabas õhus, kas Beregovojes või Krasnodarkas. Iga huviline saab laulukoori esituses rahvalaule kuulata ja eesti tantse vaadata."

Нагрудный значек с флажками Эстонии и России
© Sputnik / Лев Рыжков
Rinnamärk Eesti ja Vene lipukestega

Krimmi eestlased teevad koostööd teiste rahvusühendustega. Kõige lähedasemad suhted on meil tšehhi ja saksa diasporaaga. Peetakse rahvusvahelisi pulmi: meil on nii tšehhi-eesti kui ka eesti-tatari abielusid. Krimmi eestlased kui kannatlike ja mehiste inimeste järeltulijad lahendavad enamiku oma muredest ise. Kuid on ka selliseid probleeme, millest omal jõul jagu ei saa.

„Meil on Krasnodarka külas rahvusmuuseum," lausub Irina Petrutšek. "Seda maja kutsutakse Eesti Tareks. See maja on ehitanud 1890. aastal eesti mees perekonnanimega Kriiskum. Nüüd nõuab see maja tõsist remonti. Meie kogukonnal selleks raha ei jätku. Seetõttu oleme mures — kuidas maja püsti hoida."

Mõisa territooriumil on memoriaalkompleks — mälestussambad hukkunutele ja represseeritutele, mälestusmärgid ümberasujatele. Aga hoone ise laguneb ja keegi seda ei remondi. Esiteks, pole raha. Ning teiseks — tekkinud on õiguslikult keeruline olukord.

„Eesti Tare omanik ostis selle maja Ukraina valitsuse ajal," ütleb Irina Petrutšek. „Üks noormees sõitis Krimmi, märkas meie muret ja ostis selle maja eesti diasporaa jaoks. Nüüd aga ei suuda me teda üles leida. Tahame paluda tal dokumendid Venemaa seaduste kohaselt ümber vormistada, et kuidagi oleks võimalik see kinnistu seadustada. Kõik teised teed — natsionaliseerimine, peremehetuks tunnistamine — on väga aeganõudvad, mille lõpule jõudes ei pruugi Eesti Taret lihtsalt enam olemas olla."

Eesti on juba alustanud vabariigi 100. aastapäeva tähistamist. Ühel aastapäevaüritusel Peterburis käis ka peaminister Jüri Ratas. Ning sellel pidulikul sündmusel osalesid ka Krimmi diasporaa esindajad. Nadežda Bondaljuk kinkis Jüri Ratasele Leonhard Salmani raamatu „Eesti viimane Rannaküla" ja kutsus teda Krimmi külla — tutvuma sealsete eestlastega.

2017. aastal toimub Eestis koolinoorte laulu- ja tantsupidu.

„Me oleme laulu- ja tantsupidudest korduvalt osa võtnud. Aga nüüd, seoses viisatoetuse puudumisega, ei tea, kas meil õnnestub peole pääseda. Aga jääme lootma! Ma arvan, et rahvad ei ole süüdi. Kõik peavad sõbralikult ja rahulikult maailmas elama," lausub Irina Petrutšek.

Elukeerud

Eesti Krimmi diasporaa ei ole Venemaal kõige arvukam. Näiteks Peterburis elab ja töötab mitu tuhat eestlast. Moskvas aga on eesti kogukond väga napp, koosnedes teadlastest, kunstitegelastest ja riigiteenistujatest. Seevastu Põhja-Kaukaasias on eestlasi juba pisut rohkem. Nii näiteks on algusest peale olnud Sotšis eestlaste asunduseks kuulus Punane Lageda, mis 2014. aasta olümpiamängudeks kaasajastati ja ümber ehitati. Eesti asundusi on Krasnojarski krais, seal elavad ka mõnede Krimmi eestlaste sugulased — nende järeltulijad, kes Stalini ajal nii Eestist kui ka Krimmist välja saadeti.

Repressioonid on üldse valus teema. Juhtus nii, et verine saatuseratas veeres üle Krimmi eestlaste vähemalt kolm korda: kollektiviseerimise ajal, „suure terrori" tipul aastail 1937 —1938, ja 1948. aastal, mil leidis aset massiline küüditamine.

„Kui eestlased XIX sajandil Krimmi saabusid, olid nad kõik võrdsetes tingimustes — kõigile anti maad, kõigile anti vilja ja raha," jutustab Irina Petrutšek. „Kuid neljakümne aasta pärast selgus, et keegi oli rikkaks saanud, keegi aga jäänudki kehvikuks. Ja kui tuli nõukogude võim, jagunes küla korrapealt kaheks. Kõigist said vaenlased."

„Külavanem sai korralduse: represseerida nii- ja nii-mitu inimest. Võite nüüd endale ette kujutada selle külavanema seisukorda, kes pidi õhtuks otsustama, keda arreteerida ja keda mitte. See oli tragöödia mitte ainult nendele, kes represseeriti, vaid ka selle inimese jaoks, kes märkis ristikese oma naabri nime taha, oma naabri vastu, kellega oli külas üheskoos elanud, lapsi kasvatanud ja põlluvilja koristanud."

Pärast Stalini valitsemisaega vähenes eestlaste arvukus Krimmis märgatavalt. Juba Hruštšovi ajal pöördusid paljud väljasaadetud Eestisse tagasi. Krimmi aga tulid tagasi ainult need, kellel kodumaal omakseid ei olnud. Inimesed kartsid juba inertsist tunnistada, et nad on eestlased. Paljud vahetasid nii ees- kui ka perekonnanime.

Aljona Suržikova dokumentaalfilm “Lumi Punasel Lagedal”, mis räägib Venemaal Krasnaja Poljanas elavatest väljarännanud eestlaste järeltulijatest
© Фото: из личного архива Алены Суржиковой

„Mis te arvate, miks on minu perekonnanimi Katšalov?" küsib rahvuskultuurilise autonoomia aseesimees. 

Eesti pekk Vietnami sigadest

Krimmi eestlaste rahvuslik identiteet taandub paraku pidurdamatult. Eestikeelsed koolid suleti ligi 80 aastat tagasi — 1938. aastal. 2014. aastast aga lakkasid siia tulemast eesti õpetajad. Paljud noored eestlastest ümberasunute järeltulijad nimetavad ennast kes venelaseks, kes tatarlaseks. Loomulikult ilmutavad nad huvi oma juurte vastu, kuid probleemi see üldiselt ei lahenda.

Aga on põhjust ka uhkust tunda. Möödunud aastal, näiteks, osales eestlanna Nataša Katšalova iludusvõistlusel „Krimmi kaunitar". Ning tänavu säras teinegi eestlanna — Katja Nikulina Beregovoje külast. Pidupäevadel kannavad eestlased rahvarõivaid. Meenutatakse kauge kunagise kodumaa tavasid.

„Rahvariided saime endale Eestist," ütleb Irina Petrutšek. „Need on meil kuldaväärt. Anname neid üksteisele edasi, need on enamasti me esindus- ja esinemisrõivaks. Meil on disainer Niina Torbek, kes elab Sevastoopolis. Tema on loonud mitu esinemiskostüümi eesti diasporaa liikmetele. Minule õmbles ta rahvarõivaste juurde kuuluvad käised.

Krimmis hoitakse elus ka rahvusliku köögi tavasid, ehkki erinevate kliimaolude tõttu ei ole võimalik esiemade retsepte täht-tähelt järgida. „Nii eestlaste kui ka rahvusvahelistel üritustel pakume me piparkooke," ütleb Irina Petrutšek. „Väga armastame oma traditsioonilist kohupiimakorpi, juustu- ja kõrvitsapirukat. Vahetevahel teeme ka mulgikapsast. Esitlustega käivad reeglina kaasas kiluvõileivad, kasutame nii heeringat kui anšoovist, aga räime Krimmis ei leidu."

Konkursil „Krimmi kaunitar" aga pakkus eesti diasporaa suupisteks pekki, mis, tõsi küll, pärines Vietnamist toodud sigadelt, kuid sisse soolatud oli see rahvuslike retseptide järgi.

Tagid:
represseeritud, kodumaa, eestlased, reportaaž, traditsioon, Boriss Katšalov, Irina Petrutšek, Beregovoje, Krimm, Venemaa

Peamised teemad

  • Peaminister Jüri Ratas kohtus Brüsselis Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Junckeriga

    Peaminister Jüri Ratas arutas kolmapäeval Brüsselis Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Junckeriga, kuidas ta soovib edasi liikuda ambitsioonikate ideedega, mille käis välja nädala eest kõnes Euroopa Parlamendi ees.

    4
  • Sputniku videosillast osavõtjad

    Poliitikaeksperdid on veendunud, et ka pärast Venemaa sõjaväelaste väljaviimist Valgevene territooriumilt jätkavad lääne poliitikud neid ühisõppusi teravalt kritiseerima

    21
  • Rein Müllerson

    Rahvusvahelise meediaklubi Formaat A3 kutsel Krimmi külastanud Tallinna Õigusinstituudi direktor, õigusteaduste doktor professor Rein Müllerson rääkis oma visioonist tänase maailma poliitilise olukorra suhtes.

    46