02:37 23. Oktoober 2020
Kuula otse
  • USD1.1821
  • RUB90.8256
Ühiskond
lühendatud link
6330

Terrorismi ja sanktsioneerimata vastuaktsioonide sobiva uurimispolügoonina võib käsitleda Iisraeli

Avigdor Eskin, agentuurile RIA Novosti

Furgoonauto sõitis Londonis pärast õhtupalvust mošeest väljunud inimsumma. Autojuht karjus islamivastaseid loosungeid. Varsti saame teada, kas see terroriakti oli moslemite vastu üldse või tegutses „tasuja" just selle Finsbury Parkis asuva mošee koguduse vastu. Just seda mošeed külastas Richard Reid, kes üritas saabastesse peidetud lõhkeainega reisilennukit õhkida ja selle mošee eelmine imaam Abu Hamza al-Masri kannab USA-s terrorismi eest eluaegset vanglakaristust. Enne seda istus ta seitse aastat Briti vanglates üleskutsete eest massitapmistele.

Selliseid „vastusterroriakte" pannakse ikka aeg-ajalt toime riikides, kus džihhadism levinud on. Sellistesse kättemaksuaktsioonidesse suhtuvad eriteenistused erilise tähelepanuga, sest nende leviku korral võib riik jõuda kodusõja lävele. Tihtilugu võtavad tasuja rolli enda peale täiesti seadusekuulekad ja lugupeetud kodanikud.

Terrorismi ja sanktsioneerimata vastuaktsioonide sobiva uurimispolügoonina võib käsitleda Iisraeli. Seal formeerus 1980. aastal, vastuseks Hebron palvetanud inimeste tulistamisele, terve „juudi põrandaalune võrgustik". 2. mail tapeti kuus Makpelast ehk Patriarhide hauakoopast väljunud iisraellast ja 12 said haavata. 3. juulil said autopommiplahvatuses raskelt vigastada kaks palestiinlasest linnapead, kes seda Hebroni rünnakut toetanud olid. Pärast Iisraeli julgeolekujõudude pikka ja põhjalikku uurimist õnnestus linnapeade suhtes omakohut teostanud isikud kohtu alla anda. Nendeks osutusid laitmatu reputatsiooniga inimesed, reservohvitserid.

Kohus mõistis neile üsna karmid karistused. Prokuratuur ja Shabak (tuntud ka kui Shin Bet — Iisraeli eriteenistus — toim.) arvasid, et vastusterror on nähtusena väga ohtlik. Kui seitsmekümnendatel aastatel Shabaki polnud „juudi osakonnas" isegi viit töötajat, siis üheksakümnendate alguseks oli neid juba sadu. Kuid siiski ei suutnud nad ära hoida 29 moslemi tapmist Hebroni Patriarhide hauakoopas 25. veebruaril 1994. aastal, kui „kättemaksuaktsiooni" sooritas Kirjat Arba elanik Baruch Goldstein. Teda peeti ümbruskonna heaks doktor „Ai-valus'eks". Hebroni araablased pöördusid tihti tema poole arstiabi saamiseks, kuid araablaste poolt tema sõbra, Riias sündinud Mordechai Lapidi ja tema poja Shalom tapmine tõukas Goldsteini astuma sammu, mis võis plahvatama panna kogu olukorra piirkonnas, nagu Iisraeli eriteenistused kartsid.

Neil ei õnnestunud välja traalida ka 35-aastast üliõpilast Yigal Amir'i, kes sooritas 4. novembril 1995 atentaadi Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin'ile. Hiljuti tunnistas endine USA president Bill Clinton, et see sündmus sai Lähis-Ida ja kogu maailma ajaloo pöördepunktiks. Kui Clintonit uskuda, siis nurjusid hoobilt kõik senised rahuplaanid ja globaliseerumise projektid.

Isegi kui dramaatika Clintoni kõnest välja jätta, saame aru, miks Iisraeli eriteenistused suhtuvad iisraellaste mistahes kavandatavatesse ja toimepandavatesse terroristlikesse aktsioonidesse nii leppimatult.

Selliste ajalugu mõjutanud eriliste terroriaktide kategooriasse võib kanda ka Norra kodaniku Anders Breiviki poolt 77 kaasmaalase tapmise 22. juulil 2011, kui ta Norra tööpartei noortelaagrit ründas. Breivik nimetas seda esimeseks sammuks sõjas Euroopa riikide valitsuste vastu, kes lubasid Euroopasse massilist migratsiooni araabia- ja teistest islamimaadest. Euroopa liidrite suureks rõõmuks ei leidnud see üleskutse järgijaid.

Vaatamata sellele viitavad kõik toodud näited väikeste gruppide ja isegi üksikisikute võimalusele mõjutada globaalses mõttes asjade käiku ja isegi ajaloo kulgu, nagu selgub Bill Clintoni sõnadest. Kõik need kõlavad terroriaktid panid toime varem täiesti korralikud inimesed, kes tulid äkki mõttele, et nende „valitsused ei täida oma ülesandeid kodanike kaitsmiseks terrori eest," ja asusid vastusammudele, olles veendunud oma moraalses õigsuses."

Kui vaadata nendele sündmustele ajaloolase pilguga, võib arvata, et teatud hulga Amiri ja Breiviki tüüpi inimeste ilmumine võib viia revolutsioonilise situatsioonini. Meie näidetes ei toimunud seda tänu eriteenistuste tublile tööle uute „terroristliku peegelduse" maailmavaatega „idealistide-tasujate" väljailmumise ärahoidmisel.

Me räägime just seda tüüpi inimestest, kes panevad vastuseks terrorile toime terroriakte. Ei maksa neid segamini ajada tavaliste paremradikaalidega, kes vastavad islamiterrorile tavalise huligaansusega nagu süütamised Saksamaal või moslemi välimusega inimeste ründamised tänaval USA-s ja Prantsusmaal. Need, kes seda teevad, on politsei alalised kunded ja mitte ainult paremradikaalide, vaid ka lihtsalt pisikriminaalidena.

Hoopis rohkem kardetakse Euroopas, USA-s ja Iisraelis Iisraeli „põrandaaluse võrgustiku" ja Breiviki sarnaseid inimesi. 47-aastane Darren Osborne, nelja lapse isa, kes sooritas „kättemaksuotsasõidu" Londonis, kuulub ilmselt just sellesse ohtlikusse kategooriasse. Ta ei olnud eriteenistustele tuntud paremradikaal. Obsborne tegutses omaette. Võimalik, et ta ei olnud eriti taibukas nagu Amir või Breivik, kuid Briti detektiividel on praegu ärevad ajad.

Kui palju selliseid inimesi käib veel tänavatel ringi tundega, et võimud ei ole võimelised neid radikaalsete pühasõdalaste eest kaitsma? Kui paljud neist mõtlevad praegu sellele, kuidas korrata Osburne otsasõitu, kuid taha seda efektsemalt?

Kõik see on väga aktuaalne, kui niinimetatud tsiviliseeritud riikide valitsused ei ole tegelikult võimelised kodanikke terrorismi eest kaitsma. Ja kõigutavad sellega tõepoolest Euroopa vundamenti.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
terrorioht, terrorirünnak, mošee, Iisrael, London

Peamised teemad