08:54 14. August 2020
Kuula otse
  • USD1.1833
  • RUB87.1809
Ühiskond
lühendatud link
38620

Õllesummeri lävel otsustas portaal Sputnik Eesti välja uurida, mida kujutab endast kohalike tootjate pruulitud eliitõllede turg

ТАLLINN, 5. juuni — Sputnik, Deniss Pastuhhov. Тallinnas käsitööõlle müügile spetsialiseerunud kaupluse juhataja Tarmo Hillep selgitas, miks tegutseb Eestis üle 70 pruulikoja.

Jutuajamisel menuka märjukese müügispetsialistiga sai portaali Sputnik Eesti korrespondent selgust, kuidas eliitõlut õigesti juua.

Algab muusikasõprade suve suursündmus Õllesummer Festival
© Sputnik / Вадим Анцупов

Käsitööõlu – kuidas seda mõistet õieti määratleda?

Täpset määratlust ei saagi anda. Kunagi arvati, et kui pudel korgitakse kinni käsitsi, siis on tegemist käsitööõllega, ent kui seda tehakse seadmete abil, siis enam mitte. Aga pudeli sisu ju sellest ei muutu. Seetõttu pean mina isiklikult käsitööõlleks sellist õlut, mis ei ole seeriatoodang. Mis tähendab, et täna valmistatakse vaaditäis üht õlut, aga järgmisel korral juba teistsugust, teise retsepti järgi.

Alkoholiaktsiis ikkagi tõuseb >>

Selle määratluse alla mahuvad juba kõik õlled, mida valmistavad väiketootjad. Ma arvan, et nii on õige vahet teha, kuna mitu aastat järjest ühe ja sama retsepti järgi õlut toota tähendab juba seeriatoodangut.

Millal käsitööõlle pruulimine Eestis sündis?

Sünniaastaks võiks nimetada aastat 2013, mil Põhjala ja Õllenaut asusid aktiivselt, sõna otseses mõttes teineteise võidu turgu vallutama. Minu arvates võib selle tootmisharu alusepanijaks täiesti kindlasti pidada Sillamäe õlletehast.

Eestis on 72 pruulikoda – seda on väikese riigi kohta lausa tohutu hulk. Millega on seletatav säärane huvi just selle toote valmistamiseks?

Arvukus on tingutud võimaluste avardumisest. Kättesaadavaks on muutunud hulganisti erinevaid humala- ja linnasesorte ning pärmiseenetüvesid. Nii kogeb oma õlut toota soovija omamoodi "vau-efekti" erilise toote puhul, mille ta võib nii- või naasuguseid õlle koostisainete kombinatsioone kasutades kätte saada. Ja seda valmissaadud uudisasja tahaks ju teistega jagada. 

Alkoholiaktsiis ikkagi tõuseb, illustratiivne foto
© Sputnik / Вадим Анцупов

Eesti suured õlletootjad ei pruuli humalajooki kangemaks kui seitse kraadi. Samal ajal ei piirdu pisikesed pruulikojad ka 16-kraadistega…

Täna algab legendaarne Õllesummer >>

Need on kaks täiesti erinevat maailma. Kui väiketootja õlu kangusega kuusteist kraadi maksab umbes 30 eurot liitrist, siis on ilmselge, et seda õlut ei osteta selleks, et end täis juua. Sellist toodet ostetakse ainult mõnusaks mekkimiseks.

Aga liiter seitsmekraadist õlut suurtootjalt maksab 90 senti ja see on villitud kaheliitristese pudelitesse, mis tähendab, et selle õlle tarbija ostab jooki hoopis teise tagamõttega.

Käsitsi õllepruulimine peab silmas muid eesmärke: isegi saunas saab nautida väikest pudelikest külma õlut, pealegi ei jõua õlu tänu väikesele kogusele oma "väge" kaotada.

Milles peitub põhimõtteline erinevus käsitööõlle ja meie suurtootjate valmistatud õlle vahel?

Suured õlletehased toodavad reeglina lager-tüüpi õlut. Selles ei ole midagi iseäralikku, kuna lager on üle kogu mandri-Euroopa laialt levinud. Seevastu väiketootjatest õllemeistrid spetsialiseeruvad ale-tüüpi õllele – see on Suurbritannia pärand.

Õlletootjad: maksumuudatused kahjustavad Eesti tootjaid >>

Teiseks põhiliseks erinevuseks on see, et pisikesed pruulikojad teevad õlut uute retseptide järgi, samas kui suurtootja võtab ühe retsepti ja valmistab aastate viisi sedasama toodet. Kolmas erinevus seisneb selles, et väiketootjad pakuvad pidevalt välja uusi õllesorte, mida maailma õllekaardil varem olemas ei olnud.

Eestil on õnnestunud pälvida kõrgeid hinnanguid maailma käsitööõllede pingereas. Tänu millele?

Meil oli käsitööõllede tootmise buum. Ja kuivõrd õllesorte on väga palju, on päris palju ka väga häid. 

Nüüd on alanud juba stabiliseerumisjärk. Üksiküritajatest saavad õllepruulid või nad kaovad pildilt. Ühtlasi jõuab pärale arusaamine, et tarvis on pääseda välisturgudele.

Tihtilugu võib märgata, et mõne käsitööõlle säilivusaeg on kümme aastat. Kas õlle kvaliteet muutub aastatega paremaks?

Mitte alati. Põhiprobleem on selles, et humal kardab päikest. Kuivõrd humal on samaaegselt ka konservant, valmistatakse õllepudeleid tumedast klaasist. Ning nii mõnigi tume õlu muutub aastate jooksul tõepoolest "küpsemaks". Näiteks, Eestis on müügil Belgia õlu Chimay Blue, mille säilivusaeg lõppes juba 2011. aastal, kuid müügile saabus ta alles praegu – ja tublisti kõrgema hinnaga.

Käsitööõlut villitakse reeglina 0,33-liitristesse pudelitesse ja ta maksab võrdlemisi palju. Milline on teie kaupluses tavapärane ost?

Tavaline ost on kuuspakk (pakendis kuus pudelit), milles on kuus erinevat õllesorti. Kui võetakse kingituseks (sageli tahavad naised oma meestele üllatust teha), siis ostetakse tavaliselt kolm pudelit korraga. 

Kuidas tuleks õlleasjus algajal käsitööõlut valida?

Inimesele, kes on varem tarvitanud ainult lager-tüüpi õlut, soovitaksin võtta lihtsama ale-õlle ja hoiduda IPA-õllest (seda tüüpi jook võib tunduda liiga mõru). Aga kuna sõna "ale" võib olla pea igal pudelisildil, siis tasub esialgu valida see, kus "ale" ees on kõige vähem teisi sõnu – selline õlu on lihtsamat tõugu.

Kas oluline on ka õlle ja toidu kooslus?

Jaa, kahtlemata. Kõige tähtsam soovitus on: hea õlu valada alati klaasi, mitte juua seda pudelist, sest maitset tajutakse suuresti lõhna kaudu. Nii saab suurema naudingu.

Alkoturistid hülgavad Eesti. Kahju >>

Tagid:
pruulimine, käsitööõlu, õlu, intervjuu, Õllesummer, Tarmo Hillep, Eesti, Tallinn

Peamised teemad