14:36 22. September 2017
Tallinn+ 14°C
Kuula otse
Illustratiivne foto

Seitsme ratturi röövimine Liibanonis – senitundmatud leheküljed

© Sputnik / Валерий Мельников
Ühiskond
lühendatud link
18450

Uus romaan kajastab vastakaid ja veidraid sündmusi 2011. aasta kevadest, mil Liibanonis rööviti seitse eesti jalgratturit.

TALLINN, 17. juuli — Sputnik, Vladimir Barsegjan. Lähiajal, kui kõik siiski laabub, näeb ilmavalgust eesti ajakirjaniku Toomas Reisalu raamat, mis on pühendatud 2011. aasta kevade traagilistele sündmustele. Toona, 2011. aasta märtsis juhtus Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel lugu, mis hoidis kuude kaupa kõigi meie kodanike meeli äärmiselt ärevil.

Seitse eesti jalgratturit, kes olid ette võtnud ekstreemse rattareisi Liibanoni ja Süüriasse, rööviti tundmatute isikute poolt Liibanoni idaosas paiknevas Bekaa orus. Miks üldse oli tarvis ette võtta sedavõrd riskantne reis niivõrd keerulise kriminogeense olukorraga piirkonda, mis on terroristlikke rühmitusi sõna otseses mõttes täis pikitud, sellest ajalugu vaikib. Oletusi on mitmesuguseid, kuid nendest pisut hiljem.

Sündmused arenesid sedasi: Eestist pärit reisisellid jõudsid 15. märtsil Liibanoni, siirdudes sealtkaudu kolme päeva pärast edasi Süüriasse, kuhu nad jõudsid 23. märtsil. Samal päeval kella 16 paiku kohaliku aja järgi ületasid ratturid piiri tagasisuunas ja olid taas Liibanonis, kus neid juba oodati. Kahes valges furgoonautos ja tumedas Mercedeses röövlid tõkestasid reisimeeste tee ja sundisid nad relvadega ähvardades furgoonautosse istuma. Seepeale vurasid autod röövlite ja röövitutega teadmata suunas, jättes teepervele vedelema nii jalgrattad kui kogu rändurite maise vara – seljakotid, mõned dokumendid ja isegi eestlastele kuulunud mobiiltelefonid.

Neli kuud vangistuses

Pantvangideks osutusid siis 7 meest: Kalev Käosaar, August Tillo, Madis Paluoja, Jaan Jagomägi, Andre Pukk, Martin Metspalu ja Priit Raistik. Kõik nad olid kogemustega sportlased ja rännumehed – näiteks Kalev Käosaar oli selleks ajaks mitmeid kordi osalenud pikamaajooksudel ning vaimustunud ekstreemreisidest. Madis Paluoja, Andre Pukk ja Martin Metspalu olid samuti vinged sellid – jalgrattamaratonide fännid. Lugu valgustati laialdaselt Eesti ajakirjanduses, kuid röövitute nimed jäeti pikka aega isikuandmete kaitse ettekäändel avalikustamata.

Kogu selle aja vältel, mil Eesti kodanikud bandiitide käes vangistuses olid, salvestasid ja edastasid röövlid Eesti võimudele röövitute nimel kolm videopöördumist. Esimene neist ilmus 2011. aasta 20. aprillil ning võimaldas sugulastel ja sõpradel kergemalt hingata – kõik poisid olid elus!

Sellel videosalvestisel palusid rattaturistid oma kaaskodanikke ja riigi valitsust teha kõik, mis võimalik, nende vabastamiseks.

Täpselt kuu aja pärast, 20. mail ilmus teine videoklipp, kus vangivõetud rääkisid sõnasõnalt järgmist: "Täna on 2011. aasta 16. mai. Meid on kinni peetud 54 päeva ja see on olnud meile väga raske. Me oleme väga väsinud ja viibime suures ohus. Palume oma perekondi ja kõiki, kes meid tunnevad, meid aidata. Me palume Eesti valitsust, et ta aitaks meil vangistusest vabaneda. Eesti valitsus on meid maha jätnud ega taha enam aidata." 9. juulil sai ajakirjanikele teatavaks, et Eesti valitsusele oli saadetud ka röövitute kolmas videoläkitus, kuid selle sisu ei avalikustatud, aga täpselt viie päeva pärast lasti vangid vabaks.

Vastuseta küsimused

Nad toodi Süüriast tagasi üsna samasse kohta Bekaa orus, kust nende röövimine 23. märtsil aset leidis. Rännumeestele anti mobiiltelefon Eesti telefoninumbriga, millel neil tuli pärast päikese loojumist helistada. 2011. aasta 15. juulil kell neli hommikul saabusid kõik seitse tagasi kodumaale, Eestisse…

Valitsusasutused tegid kahtlemata ära tohutu töö nende vabastamiseks ja seda kroonis edu, kuid ka kuus aastat hiljem on neil, kes seda lugu jälgisid, jäänud rohkesti vastamata küsimusi: millise eesmärgiga turistid rööviti, kuidas eesti ratturite vabastamine toimus, kas nende eest maksti lunaraha.

Õli valavad tulle jutud sellest, et rännumehed võtsid tolle, tavakodanike meelest vägagi kummalise teekonna ette eriteenistuste ülesandel, sest kuidas muidu võib põhjendada nende teekonna niivõrd "huvitavat" marsruuti? Ja selles polegi midagi ebatavalist, kuivõrd luuretegevus lõbusõidu sildi all on paljude maailma luureteenistuste puhul küllaltki levinud praktika.

Teised, vähem intrigeerivad versioonid põhinevad oletusel, et röövimise taga seisid palestiinlaste äärmuslikud relvarühmitused, eeskätt Palestiina Rahvavabastusarmee väejuhatus. Selles suunas sundisid mõtlema ka kurjategijad ise, kui nad pantvangide teemal esimest avaldust tehes nimetasid end ise Taassünni- ja reformiliikumiseks. Mis aga kõige huvitavam – sellise organisatsiooni olemasolust ei olnud kuni kuriteo sooritamiseni mitte keegi kuulnudki. Veel ühe oletuse pakkusid välja Liibanoni erakonna Liibanoni Jõud esindajad, kes kinnitasid, et eestlaste röövimise taga on Süüria valitsus. Aga milleks? Mis eesmärgiga?

Tõeotsingud

Nüüd on see lugu, õigemini selle uurimine jätkunud ilukirjanduses. Lähimal ajal peaks siinsete raamatukaupluste lettidele jõudma eesti ajakirjaniku Toomas Reisalu selleteemaline romaan, mille autor puutus kõnealuste sündmustega kokku Õhtulehes töötades, kus ta oli üks kahest inimesest, kes eestlastest pantvangidega seotud sündmuste kroonikat valgustas.

"Huvi selle teema uurimiseks tekkis mul 2011. aasta sügisel, kui ma päris juhuslikult leidsin ühe uue huvitava infoallika. Ma olen seda röövimise lugu tasapisi uurinud 2001. aastast kuni 2014. aastani. Romaani asusin kirjutama 2014. aasta jaanuaris," nentis Reisalu.

Nüüd on kogu tema käsutuses oleva teabekoguse põhjal valminud raamatu käsikiri, mille lehekülgedel autor jälgib ja uurib, mismooodi pantvangide vabastamise lugu kulges. Toomas Reisalu püüab leida vastuseid ka ebameeldivatele küsimustele, nagu näiteks, et miks pidid pantvangid ligi 100 päeva vahi all viibima vaatamata sellele, et info nende kohta, kes neid kinni pidasid, oli kohe esimestest päevadest peale teada ja juba esimesel nädalal oli sellega seoses kümmekond inimest arreteeritud. Ta vastab ka küsimusele, kui palju pantvangide vabastamise eest lunaraha maksti. Autori kinnitusel ulatus see summa ligi viie miljoni dollarini ning see raha ei tulnud mitte Eestist, vaid saadeti USA-st…

Sõna "võimalik" ei kõla selle raamatu trükis ilmumisest rääkides sugugi juhuslikult. Tuleb märkida, et see ei sünni mitte tänu asjaoludele, vaid asjaolude kiuste. Autorile näidatakse igati soovimatust selle ilmaletulekuks, keegi mõjuvõimas on kangesti selle vastu. Ei taha, et laiemale üldsusele selle loo tumedamad küljed selgemaks saaksid. Praegusel hetkel otsib autor sponsoreid, kes aitaksid tal võimude jaoks ebamugava romaani ära trükkida. Jääb loota, et tõde suudab tõketest läbi murda, kui tahes raske see ka poleks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
röövimine, turist, Liibanon

Peamised teemad