21:16 16. Juuli 2019
Kuula otse
  • USD1.1223
  • RUB70.3975
Illustreeriv foto

Pigem mets Rootsis kui pank Ukrainas

© Pixabay
Ühiskond
lühendatud link
53 0 0

Juba aasta otsa üritavad ametnikud ja poliitikud jälile saada ühes Rootsis Älvrosis asuvas kollases majas toimuvale. Selles majas magab sõjaväenaridel 35 Ukrainast ja Valgevenest pärit hooajatöölist

TALLINN, 23. september — Sputnik. Juba aasta otsa üritavad ametnikud ja poliitikud jälile saada ühes Rootsis Älvrosis asuvas kollases majas toimuvale. Selles majas magab sõjaväenaridel 35 Ukrainast ja Valgevenest pärit hooajatöölist. Nemad ei kavatsegi loobuda sellest, mida nad nimetavad armsaks Rootsiks (Sweet Sverige), vahendab portaal Inosmi Johanna Karlssoni artikli Rootsi väljaannest Expresens.

Hmelnõtskõi asukate Olga ja Maksim Laba saabumine Härjendalenisse pole jäänud märkamata.

Kollasel majal on halb kuulsus. Siin on käinud kohalikud keskkonnakaitseinspektorid ja jätnud sedeleid selgesõnalise ingliskeelse palvega, et keegi vastutav isik nendega ühendust võtaks. Jämtlandi tsiviilturvateenistuse esindajal on tulnud käia siin koos politseiga, et teda majja sisse lastaks ja lubataks ruume inspekteerida.

Lepingu kohaselt peab Kiiev aasta lõpuni saama 700 000 tonni kivisütt, illustratiivne foto
© Sputnik / Константин Чалабов

Kui me esimest korda Älvrosi Olga ja Maksimi juurde sõidame, toimub meil vestlus liikluspolitsei patrulliga ja nad küsivad otse, ega ometi "see künkapealne kollane maja" ole meie reisisihiks. Paistab, et seda paika jälgivad kõik Härjendaleni riigiteenistujad.

Ukrainat meenutades

Esmapilgul on Hmelnõtskõi Ukrainas heal järjel linnake. Ainult et kui päike loojub, siis avastad, et siin pole tänavavalgustust.

Hotelli koristajad loevad padjad ja käterätikud üle, enne kui külalistel – igaüht peetakse potentsiaalseks vargaks – lahkuda lubavad. Lääne-Euroopa ettevõted värbavad kõrge kvalifikatsioniga kohalikke kindlustusagente. Hiljem aga nähakse neid öösiti valgustamata tänavatel, kus nad oma ametlikule 150-eurosele kuupalgale kulleritena lisa teenivad.

"Kui töötad erasektoris, siis on elujärg parem," ütleb Olga Laba.

Tema töötab teenindajana riigipangas ja elab lähimas eeslinnas koos mehe Maksimi ja tütre Katjaga. Maksim kaupleb maiustustega. Tegelikult kaupleb ta peaaegu kõigega, mida müüa sab. Lisaks tegeleb ta arvutite parandamisega, kui aega üle jääb. Ühtekokku teenib ta enam-vähem sama palju kui riigipanga töötaja.

"Omal ajal oli siin Swedbank, aga see pani uksed kinni (Swedbank müüs oma tegevusloa Ukrainas 2013. aastal maha, kui oli väga suuri kahjumeid kandnud – Expresseni märkus). Seal teenisid mu kolleegid ligi 300 eurot kuus," lausub Olga.

Justnimelt siin, Hmelnõtskõis võtsid Maksimiga ühendust mõned Läti ärimehed. Neile kuulub mitu maja Põhja-Rootsis – Älvrosis, Ragundas ja Åmseles. Nad tegid Hmelnõtskõi kaupmehele ettepaneku värvata marjakorjajad, kes ühes neist majadest elama asuksid.

Maksim sai nende ärimeestega tuttavaks siis, kui töötas Stockholmis ehitusel, kus paljud ülemused olid lätlased. Töö Stockholmis oli raske, kuigi töötasu 80 eurot tunnis talle meeldis.

Olga arvab isegi, et oleks võinud marju korjata. "See on lihtsalt füüsiline töö, ei midagi psühholoogilist. Pangas lasub minul ka veel vastutus ja ma teen ära kahe-kolme inimese töö."

Olga otsustab pangast lahkuda ja saata tütre mõneks ajaks vanaema ja vanaise juurde elama.

Maksim külastab Facebooki venekeelset versiooni VKontakte ja kujudab kodulehte Sweet Sverige.

Elu Rootsis

Õhkkond kollases majas on kuum. On juba südaöö, lapsepõlvesõbrad Maksim ja Sergei tõmbavad kahekorruselistel naridel suitsu. Maksim kimub kanepit e-sigaretiga, mis on tal alati käepärast. Sergei, kes tegeleb võistlustasemel kickpoksiga, hoiab seevastu tubakast ja alkoholist eemale.

"Mina olen spordimees. Seda, mis keha hävitab, ma ei puutu."

Kodus käib Sergei enamasti ringi jakis kirjaga UKRAINE. Tema parimaks saavutuseks on hõbemedal koduriigi meistrivõistlustelt. Kui tänavune marjahooaeg osutub heaks, saab ta aega, et jätkata oma tütre treenimist selsamal spordialal, kui ta kord taas koju naaseb.

Illustreeriv foto
© Sputnik / Александр Демьянчук

"Ma töötasin 350 tundi kuus"

Köögis istub Dima, kes sööb pärast tööpäeva ära terve liitrise pakitäie jäätist. Tema saabus siia väikesest Valgevene linnakesest, enne seda aga elas Prahas, kus kogu tema aeg kulus ära fajansitööstuses.

"Ma töötasin 350 tundi kuus, aga Tšehhis on elamine väga kulukas, seetõttu sain kodustele saata vaid 100 eurot," ütleb ta.

Siin, Härjendalenis töötab ta ühes meeskonnas Minskist pärit juveliiri Olgaga, kes tõuseb igal hommikul kell pool kuus, et jõuda võimalikult palju marju korjata, enne kui sõidab lähimasse Western Unioni pangakontorisse raha koju saatma.

Kui me majja ööbima jõuame, elab seal veidi vähem kui 40 töölist. Nad on 20- kuni 30-aastased. Seitse neist käib siin juba teist aastat järjest. Üsna paljud – nähtavasti ligi kolmandik – on naised. Kuid sedapuhku pole mustikahooaeg sugugi kiita.

"Kogu Euroopas on saaginappus. See-eest tõstsime me hinda," ütleb Maksim. "Nõudlus kasvab. Nüüd saab iga marjakorjaja 16 krooni kilogrammi eest."

Ja mõnede marjakorjajate silmis läheb kõik kõigest hoolimata väga hästi.

21-aastane Vitali kaalub oma marjad viimasena üle: ta on korjanud 109 kilogrammi ja saab 190 eurot puhtalt kätte.

Sweet Sverige veebilehel öeldakse, et kõige edukamad marjakorjajad teenivad ühe hooajaga 8000 eurot (veidi üle 80 000 Rootsi krooni).

Tänavuse aasta juunist peale saavad Ukraina kodanikud viisavabalt EL-i riikidesse sõita. Aga seda ainult turistidena. Seetõttu sobib hooajatöö looduses neile suurepäraselt. Marjade korjamist ja müümist tööks ei loeta, seda hinnatakse ainult müügitööna.

Need, kes otsustavad projektis Sweet Sverige osaleda, ühinevad kolmest-neljast inimesest koosnevateks gruppideks, et siis Poolasse sõita, osta odav auto ja laadida see täis odavaid toidukaupu Poola poodidest.

"Poolas on hinnad samad, mis Ukrainas, kuid inimesed teenivad viis korda rohkem," nendib Maksim.

Kui hooaeg on seljataga, sõidavad nad sama teed pidi tagasi. Poolas teevad peatuse ja müüvad auto maha.

Üks tuba kollases majas erineb kõigist ülejäänutest – see on kontor, kus elavad Maksim ja Olga. Neil on paremad voodid kui töölistel ning on oma isiklik vannituba, nurgas aga seisab hall seif.

Kui lätlasest ärimees ja tema kompanjonid majja saabuvad, vabastavad Maksim ja Olga tolle toa ning ülemused ööbivad ise kontoris. Nemad täidavad ka seifi sularahaga. Hiljem kasutab Maksim seda raha, et igal õhtul töölistele päevapalk välja maksta, kui need oma marjasaagi ära on kaalunud. Kindlate ajavahemike tagant saadab majaomanikust ärimees Älvrosi väikesed kaubikud, millega garaažis hoiustatud marjad ära veetakse. Marjalaadung sõidab Riiga ja seal kasutatakse seda Maksimi sõnul tervislike toidukaupade tootmiseks.

Kummitusettevõte, mille omanikke leida ei õnnestu

Teistes tubades seisavad neljakaupa reas kahekorruselised narid. Need on sõjaväelaost ostetud. Kõigilt töölistelt kasseerib Maksim 50 Rootsi krooni öö eest. On juhtunud, et külastajad, kes rühmaga koos ei tööta, on kasutanud neid magamiskohti odava hostelina.

Nimelt see, et kollast maja Älvrosis kasutatakse hostelilaadse öömajana, teebki kohalikele võimudele muret. Jämtlandi tsiviilturvateenistus on nentinud, et tulekahju korral on inimestel magamiruumidest, kus seisab ridamisi ligi 70 sõjaväenari, väga raske ruttu välja pääseda.

Määrus on arusaadav, kuid praktikas on keelumäärust väga raske rakendada.

"Me saatsime välja keeluotsuse pärast seda, kui hoone omanikud olid saanud võimaluse vastu vaielda. Aga määrust keegi vastu ei võtnud. Seetõttu ei ole keeldu täitmisele pööratud. Me oleme politseilt kaasabi palunud. Politsei ei ole aga seni samuti midagi saavutanud," väidab tuletõrjeinspektor Maja Norling.

Omavalitsuse töötajad arvavad, et maja valdab mingi kummitusettevõte, mille esindajaid on võimatu üles leida.

Kui Maksim meile seda maja näitab, ei saa kuidagi öelda, et tsiviilturvateenistuse keeld midagi mõjutanud oleks. Mees ise kinnitab, et pole selle loo üksikasjadega kursis.

"Ükskord möödunud aastal nad palusid meil korstna ära puhastada ja seda me ka tegime."

Tema sõnul püüab ta Rootsis kehtivatest reeglitest rohkem teada saada.

"Kas meil on vaja luba selleks, et kala püüda? Meil on olemas õnged ja me üritame haugi püüda, kuid ükskord tuli keegi ja hakkas kurjustama. Me mõtlesime osta Rootsi päritolu auto, milliseid pabereid meil selleks vaja on? Kas ma pean ütlema, et olen müüja ja et ma olen Ukrainast? Kas see on seadusevastane, et meil pole kindlustust?"

Ukraina piiripunkt. Illustratiivne foto
© Sputnik / Павел Паламарчук

Käesoleva aasta 2. augustil tuli majja omavalitsuse kindlustusagent, aga inimene, kes talle ukse avas – see pidanuks olema Maksim, kuid tema ütleb, et ei mäleta sellist kohtumist – lausus ametniku sõnade kohaselt, et elab siin ajutiselt ega tea, kellele maja kuulub.

Sama kuu lõpul tõstatas tsiviilturvateenistus küsimuse uuesti.

"Me saime teada, et seal toimub taas mingisugune tegevus, nii et me kavatseme võimalikult kiiresti politseiga ühendust võtta ja järgmist sammu arutada," lausub tuletõrjeinspektor Maja Norling.

17. augustil tõstatas Älvrosis asuva hosteli küsimuse Härjendaleni ehitus- ja keskkonnakomisjon. Komisjon otsustas määrata hoone omanikule trahvi ebaseadusliku majutustegevuse eest. Seni, kuni ettevõte trahvi ära ei maksa, pole kellelgi õigust selles majas ööbida.

Ent Älvrosis on kõik endistviisi.

"Minu arusaamist mööda on meie töötajad kasutanud kogu oma leidlikkust ja proovinud kõiki võimalusi, mis neil selles asjas iganes on," ütleb ehitus- ja keskkonnakomisjoni esimees ja ühtlasi kommuuni volikogu aseesimees Thomas Wiklund.

Minskist pärit juveliir Olga tahaks kõige enam töötada Rootsis oma tegelikul erialal. Ta palub rääkida endale Skandinaavia juveliiridest ja nende tööviisidest.

Seni aga teenib ta raha marjametsades. Tema meeskond kasutab mobiiltelefoni GPS-i, et leida kohti, kus poleks nii tihedalt puid. See, mis näeb kaardil välja nagu raiesmik, annab tavaliselt kõige paremat saaki.

Ta on otsustanud varakult voodist tõusta ning on tihtilugu juba kell viis hommikul jalul. Kui hilisema ööpäevarütmiga harjunud töölised hakkavad tööpäeva lõpetanult koju jõudma ning üle maja levib taas niiskuse ja marihuaana lõhn, sätib tema end juba magama.

Olga tahab leida siin püsiva töö, mitte küll alatiseks siia kolida, kuid saada võimalus töötada pikemate perioodide kaupa. Ta on kursis tööloa saamise reeglitega. "Aga kuidas ma keelt oskamata tööandja leian?"

"Kõige parem on leida rootslasest ülemus, kuid enamik neist, keda ma tunnen, töötab siin venelaste või lätlaste alluvuses," vastab Maksim. "On ka mõned ukrainlased, kes otsivad varjupaika. Nad teavad, et nad seda ei saa, kuigi meil käib praegu mõnedes riigi piirkondades sõda, ent nemad esitavad sellegipoolest taotlusi, sest asjaajamine võtab ju väga pikalt aega. Senikaua jõuame siin elada ja raha teenida."

Vaatamata sellele, et Maksim on omamoodi keskmise astme juht, kollase maja asukate jaoks vahendaja, otsib ta koos naise Olgaga etemat tööd. Olga ütleb, et marjakorjamise ajal mõtleb ta kõige sagedamini vaid rahale.

"Loodan, et selle aasta saagist piisab auto ostmiseks."

Ta hoolitseb selle eest, et selle maja elanikud siinsesse keskkonda sulanduks ja hankis koguni Rootsi lipu, kuna nägi, et teistel majadel see on.

"Ma armastan teie maad. Kui me läbi Poola sõidame, ei tee seal miski meile rõõmu, aga kui üle mere jõuame, hakkavad inimesed naeratama. Nad isegi tervitavad meid Icas (Rootsi toidukauplus – tõlkija märkus). Ukrainas ei tee seda keegi. Aga ma ei saa aru, millest inimesed Älvrosis ära elavad? Vahetevahel näeme üksikuid maju keset paksu metsa. Millega need inimesed tegelevad?"

Tagid:
marjakorjaja, Rootsi, Ukraina

Peamised teemad