19:58 16. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1031
  • RUB70.6403
Brüssel: naised protestivad seksuaalse ahistamise vastu

Uue seksialase kontrrevolutsiooni tagajärjed: ei mingit seksi

© Sputnik / Alexey Vitvitsky
Ühiskond
lühendatud link
12420

Täna mõtestatakse ümber seksuaalsust puudutavad reeglid ja samas ei mõtle õieti keegi sellele, kus kulgevad selle uue seksiutoopia piirid, ja kas lõppude-lõpuks on seks üldse lubatav

Douglas Murray, vahendab portaal Inosmi viitega Suurbritannia väljaandele The Spectator

Meie suhtumises seksiküsimustesse toimuvad tohutud muutused. Kui soovite, siis seksuaalne kontrrevolutsioon. 1960. aastatel nägime, kuidas seks muutus aina vabamaks, kuidas ta hakkas oma piire avardama. Nüüd aga pöörab see kontrrevolutsioon seksuaalse vabaduse hirmuks seksi ees ning muudab peaaegu kõik seksivõimalused õigusalaseks miiniväljaks.

Täna mõtestatakse ümber seksuaalsust puudutavad reeglid ja samas ei mõtle õieti keegi sellele, kus kulgevad selle uue seksiutoopia piirid, ja kas lõppude-lõpuks on seks üldse lubatav.

Osaliselt tulenevad antud muutused asjaolust, et igal selle revolutsiooni episoodil on oma sünge võlu ja igaühel on oma sisemised liikumapanevad jõud. Näiteks vaevalt küll keegi väljaspool Hollywoodi tunneb kaasa tollele kinninabitud, häbitegusid teinud lurjusele, keda liiga kaua ümbritsenud väga kenad inimesed. Pärast Harvey Weinsteini häbiväärset langust meeldis kõigile väga, kuidas kogu unelmatevabrikut haaras DNA-proovide epideemia, mis paljastas tolle pehkinud liberaalse fassaadi ja silmakirjalikud moraalikäsitlused.

Seejärel asuti seda lugu värskeks jõuks ja võimsaks relvaks kujunenud sotsiaalvõrgustikes ettearvamatus suunas edasi põrgatama. Ajakirjast GQ kupatati ajakirjanik ukse taha, kui oma paindumatuse ja range moraali poolest tuntud väljaanne sai teada, et mõned aastad tagasi ahistas see mees mitte just kõige galantsemal kombel naisterahvast, kes ei olnud tema abikaasa. Millise parastamise ja kahjurõõmuga selle palgalise kirjatsura konkurendid käsi hõõrusid! Enam-vähem samal ajal selgus, et vasakpoolse veebilehe moraliseeriv kirjanduslik päevatööline käitus naistega lausa inetult ja inimesed, joobudes suurest kõlbelisest pahameelest, tallasid ta karjääri pikemalt mõtlemata maatasa.

Ühiskonna pervertidest puhastamise kibelus jõudis ka parlamendi mõlemasse kotta ja lood "Westminsteri Weinsteinist" kolisid blogidest ümber ajalehtede veergudele. Seni on kogu tähelepanu koondunud nimekirjale 27 parlamendisaadiku kohta, kes väidetavalt on naistega siivutult käitunud, koos nende 13 nimega, kes on üles näidanud sobimatut käitumist meestega. Liikvele on läinud jutud juurdlustest ja tagasiastumistest. Aga tasub meeles pidada, et tegemist ei ole nimekirjaga inimestest, keda arvatakse olevat toime pannud kuritegusid. Tegemist on inimestega, kelle kohta keegi on kusagilt kuulnud, et nad ei ole ennast mingisuguste meeste ja naiste suhtes justkui kõige paremini ülal pidanud.

Sellel taustal on lagedale ilmunud lood, mis nõuavad enda suhtes mitte ainult avalikusse, vaid ka õiguskitseorganite tähelepanu. Teatud avalikuks saanud süüdistused nõuavad politseijuurdluse läbiviimist. Võimalik, et esitataksegi süüdistused. Kui seksikiskjate paljastamine ja häbiposti naelutamine saab tõukeks ja stiimuliks teistele tegelike kuritegude ohvritele, kes nende endiga juhtunust räägivad, tuleb see ainult kasuks.

Kuid praegune revolutsioon jääb seadusest kaugele. See on seotud liikumisega loosungi all "Mina ka" (#MeToo), mis tekkis pärast Weinsteini pattude esiletirimist. Süüdistused tõeliste ja koletute õigusrikkumiste toimepanemises on segunenud uudistega sellest, kuidas ministrite kabineti liige aastakese eest puudutas naisterahva põlve. Sel nädalal oli näitlejanna Claire Foy, kes kehastab Krooni-seriaalis Elisabeth II, sunnitud tegema avalduse ja ütlema, et ta polnud sugugi solvunud, kui näitleja Adam Sandler Graham Nortoni telešõus kahel korral tema põlve puudutas. Ta tegi seda seepeale, kui vihased Twitteri kasutajad tollele seigale osutasid.

Kui teguviisid on nõnda ohtlikud, siis mida võib öelda sõnade kohta? Kahjuks ei vali kaugeltki kõik mehed ideaalse hoolikusega väljendeid ja aega oma väljaütlemisteks. Keegi lubab endale taktitust ja jämedust, keegi on täiesti parandamatu oma ebaviisakuses. BBC naisajakirjanik jutustas hiljuti loo sellest, kuidas tema meessoost kolleeg mõned aastad tagasi restoranis talle armastust avaldas: "Sa paistad mulle uskumatult võluv ja seksikas. Ma mõtlen sinust lakkamatult." Naisajakirjaniku sõnul oli kolleeg temast kaks korda vanem. Ta väitis: "Ma olen varemgi kokku puutunud soolise diskrimineerimise ilmingutega töökohal, aga mitte niivõrd avalikul kujul." Kuid kas see on siis tõesti sooline diskrimineerimine või seksism, nagu seda veel nimetatakse?

Uus põlvkond kutsub üles ümber mõtestama lubatavuse piire, kuid see on läinud liiga kaugele. See, mis varem oli taktitundetus, on täna osutunud lubamatuks käitumiseks. Aga lubamatu käitumise eest võidakse tänapäeval töölt lahti lasta. Ning sealt ei ole enam palju maad ka kuriteosüüdistuseni. Vaat nii pika tee oleme me väga lühikese ajaga läbi käinud. Kui 1960. aastatel algas seksuaalrevolutsioon, mõtestas see seksuaalsuse ümber, muutes selle vabamaks ja iganditest vabaks. Kuid kas meile ei tundu, et vaatamata kõigile neile õnnistustele, mille see endaga kaasa tõi, tuleks see teema hoolega läbi mõelda.

Selle liikumise kõige äärmuslikumaks vormiks on kujunenud pedofiiliat pooldavad rühmitused. Nad asusid ühte ritta geide ja naiste õiguste eest võitlejatega. See tekitas neile tõsist kahju ja näitas, kuivõrd raske on selles massirüsinas head kurjast eristada. Täpselt samaviisi esineb tänastes sündmustes paljugi sellist, millesse tuleks suhtuda sügava kahtlusega.

Kas te olete rahul mõttega, et iga kord, kui ilmneb seksuaalne huvi, peab sellest äraütlemise korral saama sellist huvi ilmutanud inimese jaoks täielik katastroof? Me eeldame, et inimesed hakkkavad ühiskonnas hästi kenasti käituma, kuid kas me oleme päris veendunud, et tahame luua olukorra, kus eranditult kõik peavad olema monogaamid või vooruse verstapostid (olgu või tinglikult)? Kas ühiskonnale meeldivad säärase kõrge kõlbluse tagajärjed? Seksuaalrevolutsioonil olid kindlasti omad tagajärjed ja seetõttu võib kindel olla, et neid on ka kontrrevolutsoonil.

Kuid nende oletuste ja signaalide taga peitub midagi palju hullemat. Sugugi mitte viimases järjekorras on selleks sugupooltevahelise hirmu ja viha takka õhutamine. Niisugune vihkamine on tuttav meessoost üliõpilastele, kelle peale vaadatakse nii, nagu nad ainult seda ootaksidki, kuidas kedagi ära vägistada.

Kõige selle põhiliseks liikumapanevaks jõuks on saanud teatud moodsa feminismi vorm, mis tegelikult osutub halvasti varjatud meestevihkamiseks. Võtame näiteks sotsioloogiaprofessori Lisa Wade´i traktaadi, kus ta kinnitab: "Me peame otseselt ründama mehelikkuse olemust. Ma ei räägi sellest, et me peame taastama tüüpilised mehelikud väärtused, sundides mehi solidaarseks nende pehmema ja tagasihoidlikuma versiooniga. Ma pean silmas seda, et meil tuleb tagasi lükata mõte meeste füüsilisest vajadusest erineda naistest, et iseendale meeldida ja ennast igati hästi tunda." Ning Lara Prendergast märkis veel samas ajakirjanumbris, et naisajakirjanikud on otsustanud anda meestele ranged juhtnöörid selle kohta, kuidas nad peavad käituma. Niisugune "feminism" mehi küll ei aita. Ta sünnitab manifeste sellest, kuidas neid piinata.

Juhul, kui meile on määratud sattuda sellesse uude ja väga veidrasse puritaanlikku ajastusse, siis kuulge, ärgem vähemasti tehkem seda vaikides. Võtame kätte ja tunnistame, et paljud naised, täpselt samuti nagu mehedki, kasutavad heal meelel ja rõõmsasti oma välimust ja võrgutamisvõtteid, kui need annavad neile eeliseid. See ei tähenda alati soovi kõiges ohvrit süüdistada, vaid lihtsalt tõsiasja konstateerimist, mis seisneb selles, et meeldivad inimesed paeluvad rohkem tähelepanu ja et kaugeltki kõik ei näe selles mingit puudust. Seda teavad mõlemast soost näitlejad ja modellid, aga ka parlamendisaadikute abilised ja kõik teised inimesed. Ja kui me ei otsusta, et seks on lubatav ainult kõige kaunimatele tippklassi inimestele, tuleb meil tingimata tunnistada, et ka vähem võluvatel inimestel on õigus perioodilistele armuromaanidele.

See ei õigusta muidugi võimupositsioonil olijate ülemvõimu ega anna neile õigust oma alluvate ja kolleegidega sigatseda. Kuid sooline etikett ei ole raketiteadus. See on improvisatsioon, mis mängitakse maha täiuslikkusest kaugel oleval võitlusväljal. Seadus aga saab sõnaõiguse ainult kõige äärmuslikumatel juhtudel. Kõigil muudel juhtudel peame rääkima vaid headest kommetest. Aga ärgem laskugem moraalsesse paanikasse, ärme hakka ihkama kontrrevolutsioonilist kättemaksu. Ning kui see siiski vajalikuks osutub, tuleb meil mõelda selle üle, milleni see massipaanika meid välja viib.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
seksism, ahistamine, kontrrevolutsioon, poliitik

Peamised teemad