21:52 23. Mai 2018
Tallinn+ 19°C
Kuula otse
Illustreeriv foto

"Eitede mäss" vanal heal Inglismaal: kuidas kõik alguse sai

© REUTERS / Dylan Martinez
Ühiskond
lühendatud link
3510

Erilist viha tekitas briti naisõiguslastes Winston Churchill. Tal oli ettevaatamatust üsna ebaviisakaalt kommenteerida ühe naisõiguslase välimust. Sellist solvangut ei andesta naised iialgi

Vladimir Bõtškov, raadio Sputnik

Sel päeval, …aastat tagasi

Kaheksandal veebruaril 1913. aastal hävitasid briti naisõiguslased (naistele valimisõiguse andmise pooldajad) Londoni ja Glasgow vahelise telefoniliini. Selleks ajaks oli liikumine naiste võrdõiguslikkuse eest omandnud juba tõelise partisanisõja selged tunnusjooned. Peagi loobivad inimkonna parima poole esindajad pomme linnaäärsele villale, kus elab minister David Lloyd-George, kes, muide, toetas naiste võrdõiguslikkust. Mispärast siis pomme visati? Aga kes suudabki naisterahva salapärasest hingest lõpuni aru saada?…

Kuid kõige raevukamat viha tekitas neis Winston Churchill, kes oli tol ajal siseministri ametikohal. Ta solvas üht naisõiguslast seepeale, kui too oli nimetanud teda purjus ja südametuks matsiks.

Mispeale Churchill muheldes vastas: "Aga teie, kullake, olete inetu. Mina saan hommikuks kaineks, aga teie jäätegi inetuks." Karati solvatud daami väärikust kaitsma. Kusjuures ka mees. Asi läks peaaegu käsikähmluseni. Ühesõnaga, välja kukkus korralik skandaal, mida naisõiguslased nii väga on armastanud. Hiljem loobiti Churchilli korduvalt kividega, ähvardati kättemaksuga. Tal tuli koguni palgata endale ihukaitsjad.

Veel üks naisõiguslaste võitlusmeetod. Nad mässisid kive, haamreid ja pudeleid paberisse ning seejärel hakkasid märguande peale Londoni südalinnas moekaupluste vitriinaknaid puruks peksma. Nad korraldasid ka kirikute süütamisi. Mispärast? Aga sellepärast, et anglikaani kirik mõistis nende tegevuse hukka. Sõda käis kõigi rinnetel juba 19. sajandi lõpust peale. 19017. aasta veebruaris üritas trobikond naisõiguslasi tormijooksuga Suurbritannia parlamenti hõivata. Suure vaevaga löödi nad tagasi.

Nagu igale vähegi mõtestatud liikumisele kohane, ilmnes ühiskondlik-poliitilisel naiste liidul ka oma märter. 1913. aasta juunis viskus keegi 32-aastane naisõiguslane Emily Davison kuulsal traavivõistlusel Epsomis kappava hobuse kapjade alla. Naine sai raskelt vigastada ja heitis peagi hinge. Tema palitu taskust leiti naisõiguslaste lilla-roheline-valge lipp…

Ometigi on raske tema tegu mõista. Kas oli see mingi rafineeritud enesetapuviis? Või siiski katse üritada hobust traavirajal peatada?

Pigem juba võinuks see Davison kuskil Pall Mallil või Regent Streetil kaikaga aknaklaase purustada. Ning hiljem, aastakümnete möödudes oleks oma lastelastele jutustanud, kuidas kallihinnalised klaasid naisliikumisest osavõtjate vägevate löökide all kildudeks lendasid. Lapselapsed aga oleks istunud, suud ammuli ja silmad pärani, ja kuulanud vanaema võitluslugusid. Ning seepeale öelnud: "Oh sa mait! Tuleb välja, et memmeke on meil ju olnud huligaan! Prauh – ja poeaken kildudeks! Aga meid jäetakse mingi tühise alustassi pärast magustoidust ilma ja pannakse pooleks päevaks nurka seisma!"…

Muuseas, mulle tuli siin hiljaaegu meelde, kuidas hullunud mehed lõikasid puruks ja valasid happega üle Repini maali (Ivan Groznõi ja tema poeg Ivan") ja Rembrandti "Danae". Sellesse nimekirja võib julgesti lisada ka naisõiguslase Mary Richardsoni. 1914. aastal lõikus ta noaga Velázqueze "Veenuse peegli ees". Mille poolest Veenus siis ei meeldinud? Lebas teine peegli ees, mida Cupido abivalmilt toetamas, imetles oma peegeldust, kedagi ei puutunud… Võib-olla, mis salata, tahtis tappa kellegi oma täiuslikkusega. Aga see kuulub juba oletuste ja ulme valda… Maal õnnestus siiski taastada – praegu on see üks Londoni rahvusgalerii pärlitest. Too Richardson aga läks veel kaugemale – 1930. aastail sai temast Suurbritannia fašistide liidu naisüksuse juht.

Ja mis kõige huvitavam: võitluses oma õiguste eest on naisõiguslased tihtilugu kasutanud julmi, tõeliselt mehelikke võitlusmeetodeid. Kuid seejuures alati nõudnud, et neis nähtaks naist, nõrka, kaitsetut ja õiguste poolest allasurutut. Kuidas see dualism ilusates peakestes kokku klapitati, sellest võib ehk aru saada. Aga kuidas selle vastu võidelda? Või oleks tulnud iidsed seadused ja elukorralduse alussambad viivitamatult ära muuta…

Millega kogu see naisõiguslaste bakhanaal oleks lõppenud, teab vaid jumal üksi. Kuid 1914. aastal algas Esimene maailmasõda. Ning nagu teada, kui kõnelevad kahurid, siis naised vaikivad. Aga Antandi võit selles sõjas kujunes ka kaunima sugupoole võiduks. 1918. aastal lubati briti naised esmakordselt parlamendivalimistest osa võtma (kes teab, võib-olla võitiski Antant sõja ainult selle nimel?). Tõsi küll, valida said ainult need, kes olid üle 30-aastased, kindla sissetuleku ja haridusega. Valijate arv kasvas kohe kahekordseks. Kuid viigid ja toorid hõõrusid asjatult käsi. Saatuse irooniana registreeriti neil valimistel 20. sajandi kõige madalam hääleõiguslike valijate osalusprotsent.

Ent vaatamata kogu brittide snobismile ei olnud nemad sugugi esimesteks. Taas kord rikkusid nende tuju venelased. Juba 1918. aasta jaanuaris kinnitas III Ülevenemaaline Nõukogude kongress töötava ja ekspluateeritud rahva õiguste deklaratsiooni. See dokument andis naistele meestega võrdsed õigused. Ning sama aasta juulis vastu võetud esimene nõukogude konstitutsioon kinnitas need õigused lõplikult.

Kusjuures samal ajal, 1918. aasta veebruari lõpul avaldati Saratovis "Dekreet naiste natsionaliseerimise koha". Selle dokumendi kohaselt arvati kõik naised vanuses 17 kuni 32 eluaastat "eraomandusest äravõetuks" ja kuulutati "rahva varaks (omandiks)". Seepeale ütlesid ühed, et see dekreet on provokatsioon, anarhistide kätetöö. Teised kinnitasid, et on küll provokatsioon, ainult et mitte anarhistide poolt, vaid anarhistide vastu, kelle nimel seda dokumenti levitati. Tume lugu… Aga – huvitav tõsiasi – dekreet kutsus riigi erinevates linnades ja külades esile õige palju vastukaja ja järgimist. Seda võinuks ülepea õnnestunud naljaks pidada, kui bolševike ridades ei oleks olnud VK(b)P KK naisosakonna juhatajat ja "uue naise" kontseptsiooni autorit Aleksandra Kollontaid. Ent see on juba hoopis teine lugu.

Suurbritannia naised aga saavutasid oma tahtmise. Ja loomulikult on selles, et võrdõiguslikkus kinnitati seadusega niivõrd hilja, süüdi mehed… Aga Suurbritannia ühiskondlik-poliitilise naiste liidu asutaja ja juht Emmeline Pankhurst on ajakirja Time väitel jõudnud 20. sajandi kõige mõjukamate isiksuste edetabelisse.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
naisõiglased, Winston Churchill, Ühendkuningriik

Peamised teemad

  • Illustreeriv foto

    Sanktsioonide kehtestamine Iraani vastu on kaasa toonud väga huvitava kõrvalmõju. Nendele meetmete tõttu on toornafta müügimahud Šanghai börsil drastiliselt kasvanud ja on nüüdseks tõusnud 12 protsendini maailma kogu naftatarbimisest. See on oluline sellepärast, et Šhanghai börsil kaubeldakse jüaanide, mitte dollarite eest.

    28
  • Hiina lammutas EL ja USA vankumatu transatlantilise koostöö, illustreeriv foto

    Euroopa on šokeeritud ja segaduses, avastades äkki, et Washington ja Peking on jõudnud vastastikuste kaubandussoodustuste suhtes EL huve kahjustavale kokkuleppele.

    36
  • Illustreeriv foto

    Selleks, et nutiseadmes ID-kaardiga toiminguid teha, tuleb kasutada spetsiaalseid kaardilugejaid. Mobiil-ID puhul eraldi seadmeid vaja ei ole.

    8