03:14 20. Juuni 2018
Kuula otse
  • USD1.1534
  • RUB73.8050
Eesti Vabariigi 100. aastajuubeli paraad Tallinnas

Eesti Wabariik 100: II osa

© REUTERS / Raigo Pajula
Ühiskond
lühendatud link
100 aastat Eesti Vabariiki (140)
9532

Alates 1963. aastast kirjeldatud sündmustes olen ise olnud osavõtja, varasemad on üles täheldatud sugulaste ja kokku puutunud isikute meenutuste põhjal, täheldab autor.

Aleksander Trummel

Emapoolne vanaisa, nagu temast pool tosinat aastat noorem vanaemagi, olid Mulgimaa serval asuva Helme mõisa moonakad. 1918.a. jõuluks oli piirkond sattunud Eesti Töörahva kommuuni võimu alla. Olen püüdnud emalt uurida, miks vaatamata mobilisatsiooni väljakuulutamisele ei võetud vanaisa mitte sinna, vaid hoopis Eesti vägede poolele.

Võin üksnes oletada, et ka tema ootas peale tsaarivõimu kokkuvarisemist maa saamist. Kommuun küll natsionaliseeris mõisnike maad, kuid ei hakanud neid välja jagama, vaid pidas Viktor Kingissepa sõnade kohaselt suure kollektiivmajandi tööd väiketaludega võrreldes majanduslikult efektiivsemaks.

Eesti Wabariik 100: I osa>>

EV100 raames toimub palju üritusi ka välismaal, illustreeriv foto
© Sputnik / Вадим Анцупов

Sellest kirjutab ka Kingissepp peale Tartu rahu sõlmimist — üheks põhjuseks, miks kodanlus suutis mobiliseerida 80 000 meest, kommuun aga enda kontrolli all olevalt territooriumilt kahe kuu jooksul vaid 9 000 võitlejat, oli maaküsimise lahendamine suurmajandite teel.

Vanaisa saigi peale sõjategevuse lõppu mõisa servast maatüki, oli 20-dail aastail kaupmees, läks aga 30.a. alguse majanduskriisi käigus pankrotti, mistõttu oli sunnitud maa võlgade katteks oksjonile panema ning järelejäänud raha eest perele Tartusse elamise ostma.

Isapoolse vanaisa kahest nooremast vennast vanem oli Vabadussõja puhkemise ajal Olustvere vallas vanavanaisal talutöödel abiks. Vanimast vennast polnud juba 1914. a. sügisest mingeid teateid ning kuigi õed olid abiellunud ja oma abikaasade juurde lähiküladesse kolinud, polnud tulevik sugugi selge, sest surmateadet vanimast vennast polnud ja tema tagasipöördumise korral oleks talu pärinud just tema.

Vanem vend sattus mobiliseerituna Lõunarinde staapi. Paju lahingu järel saadeti ta Valka, hiljem aga Petseri alla. Paju lahingu edus oli Kuperjanovi partisanide kõrval väga suur roll Soome vabatahtlike "Pohjan Pojat" rühmitusel.

1918.a. novembris lõpetati Soomes allaandnud punakaartlaste hukkamine — valge terrori käigus lasti maha 25 000 punast, mis oli üle kahe korra rohkem veidi varem toimunud punase terrori ohvrite hulgast. Loen soomekeelset ajalooteavet, mis detailides vastavast eesti keeles ilmunust paljuski erineb.

1918 lõpul amnesteerib riigihoidja P. Svinhufvud kõik surmaotsuste tegijad. "Pohjan Pojat" Narva rindel asunud vabatahtlike väeosa eesotsas on vanavanemate sünnikoha lähedalt pärit major Hans Kalm, keda peetakse Soome kodusõja üheks kõige verisemaks timukaks – lisaks kõigele muule eelistas ta padruneid mitte kokku hoida ja andis korralduse haudade ees seisvaid inimesi kuulipildujaist tulistada — see käis ka naisterahvaste kohta — Soome punakaardis oli ka ainult naistest koosnevad salku.

100 aastat Eesti Vabariiki>>

Huvitav on ka fakt, et tollal 17-aastane Soome Kaitseliidu jaoülem Urho Kaleva Kekkonen lasi 1918. aasta mais Lahti lähedal omakäeliselt maha 7 noort punasoomlast.

Nüüd tagasi Paju lahingu juurde. Läti Punased kütid avaldasid visa vastupanu ja kuigi mõis vallutati, olid "Põhja poegade" kaotused suured. Pärast lahingut käituti, nagu see Kalmul kombeks oli — vangidele ei halastatud ja kõik allaandnud lätlased lasti koha peal maha. Sama juhtus ka pärast Marienburgi (Aluksne) vallutamist.

Esile tuleb veel üks seik — nimelt olid Soome vabatahtlikud eestlaste asuala piiride ületamise vastu. Aluksne ründamist pidasid nad petmiseks ja hakkasid Eesti väejuhatusele vastu, nagu ka 1919.a. jaanuaris Narva all, kus nad keeldusid edasi ingerlaste territooriumile liikumast ning samuti märtsis Petseri all.

Petseri oli väike linnake Pihkva kubermangu piiril — umbes verst tuli linna keskelt Liivimaa alguseni — kus 1897.a. rahvaloenduse ajal elas neli eesti peret. 1919.a. alguseks oli eestlaste (ja setude) arv mõnevõrra suurenenud, kuid jäi endiselt alla 10%. Alles 1930 aastate keskpaigaks saavutati Petseris eestlaste osakaaluks 50%, kuid kõik ümbruskonna segaasustusega külad jäid ka 1940. aastaks venekeelse enamusega asupaikadeks.

Mida siis üritati ja saavutati — 1919 a. maiks jõuti isegi Pihkvasse. Vallutusi võiks kirjeldada mitmeti. Tõenäoliselt oleks kloostrist Nõukogude Vene koosseisu minekul saanud mõni laohoone, nagu seda sealpool piiri sageli juhtus. Aga on ka teistsuguseid aspekte. Rahvahääletust seal 1920.a. ei korraldatud, mistõttu on raske oletada; kummas riigis inimesed rohkem elada oleksid soovinud.

Üks on aga ilmselge — piiri tekkimisega Irboska taha lõigati väga paljudel ära kaubandussidemed Pihkva ja Petrogradiga, lisaks tühjendas Nõukogude Vene pärast rahulepingut piiri lähedal asuvad külad (seda mainib näiteks Juhan Peegel oma jutustuses "Ma langesin esimesel sõjasuvel", kui territoriaalkorpus 1941.a. juulis sakslaste vastu positsioonidele suundus).

Tulemus — 21.juunil 1940, kui korraldati rongkäik Narva maanteelt Kadriorgu, presidendilossi juurde, moodustasid märkimisväärse osa meeleavaldajatest Petseri maakonnast toodud, väga kehval järjel olnud asukad, keda polnud tarvis kaks korda agiteerida …

Ka vanaonu sai peale sõjategevuse lõppu oma igatsetud maa Aimla lähedale, mitte kaugele sünnitalust. Ta abiellus ning perre sündis 20.-ndail kaks poega, kellest juba natuke seoses Teise Maailmasõja sündmustega.

Neljakümnendad tema enda elu oluliselt ei puudutanud — kolhoosi ta astus, aga millegagi silma ei paistnud ning elas suhteliselt kõrge eani ühes ja samas kohas — üheksakümnest eluaastast jäi paarijagu puudu.

Eesti Vabariigii lipp
© Sputnik / Владимир Федоренко

Nüüd veel emapoolsest vanaisast. Tema lahingutee kulges vanaonust erinevalt — 1919.a. veebruaris Eesti vägede kooseisus läbi Ainazi (Heinaste). Ainazi oli 100 aastat tagasi väike Liivi kaluriküla, kus liivlasi juba XIX sajandi alguses enam ei elanud. Eestlaste osakaal oli seal vaid pisut suurem kui Petseris, sellele vaatamata kehtestatakse külas Eesti sõjaväevõim.

Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et sama tegid ka läti punased väeosad Valgas 1918.a. aasta jõulude eel, kui ilma vastupanuta linna sisenesid. Valga puhul tekkis seepärast tüli Eesti Töörahva Kommuuni ja sama aasta detsembris välja kuulutatud Nõukogude Läti Vabariigi vahel, sest mõlemad pidasid linna omaks. Moskva andis siin õiguse Kommuunile ja lätlaste asemele asusid eestlastest kommunaarid — mistõttu linn kuulub Eestile tänase päevani.

Mis aga puudutab Põhja-Lätit — Liivimaa kubermangu lääneosa, siis siin teravnesid eestlaste suhted baltisakslastega. Pärast Riia langemist enamlaste kätte pageb Karlis Ulmanis linnast ega söanda isegi Liepajasse jääda, vaid leiab varjupaiga reidil asuval Briti sõjalaeval.

Lätis oli aga veel üks alternatiivvalitsus usumees Niedraga eesotsas, kuhu kuulusud lisaks lätlastele ka sakslaste esindajad — just neile allus Landeswehr. Landeswehr esitas eestlastele — minu arvates põhjendatult — nõudmise, et Eesti väeosad tõmbuksid tagasi enam vähem sellele joonele, kus lõppevad lätlastega asustatud alad.

Eesti väejuhatus ei nõustunud, sest kuigi niiditõmbajaiks olid Suurbritannia ja Prantsusmaa Kuramaal viibinud esindajad, kes konflikti ei soovinud, tõi Eesti pool ettekäändeks, et kui järele anname, algavad armees rahutused ja Läti oma väiksearvuliste üksustega üksi toime ei tule, sest kõige võitlusvõimelisemaks etniliste lätlaste väeüksuseks olid Läti Punased diviisid, kuhu 1919. a. alguseks kuulus üle 25 000 võitleja.

Meil räägitakse pisut Läti punastest küttidest, aga keegi pole vaevunud seletama, kuidas nad tekkisid — justkui fööniks tuhast. Nimelt 1917. a. detsembrikuu paaril viimasel päeval kandsid tsaariarmee Läti rahvuspolgud Riia lähistel sõjaväe kohaliku juhtkonna küündimatute otsuste tõttu meeletuid kaotusi. Langes ligi 9000 (!) meest — ja vähem kui aastaga sattus absoluutne enamus polkudest enamlaste mõju alla.

Peaminister Jüri Ratas osales täna Peterburi Jaani kirikus Eesti Vabariik 100 sündmuste tähistamisel ning asetas Peterburi metroopeatuse juurde lilled terroriohvrite mälestamiseks
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Juhtusin hiljuti vaatama üht Raimond Paulsi intervjuud, kus ta ise noore ajakirjaniku käest küsib, kui palju viimane teab SARKANAIS STRELNIEKI kohta ja saab vastuseks, et praktiliselt mitte midagi!

Vanaisa sattus ka Võnnu lahingusse, aga temalt selle kohta pärimiseks saatus võimalust ei andnud, sest meie eluteed ei ristunud. Nüüd püüamegi ajas veerand sajandit edasi minna. Pärast majanduskriisi kolib 5-liikmeline pere Tartusse ja vanaisa saab tööle ühe kooli majandusjuhatajana.

1940. a. mai keskel saabub baaside lepingu alusel Tallinnasse Punalipulise Balti laevastiku juriidilise osakonna töötaja Sergei Viktori poeg Kingissepp. Ta esitab eesti piirivalvele oma NSV Liidu välispassi ja astub EW territooriumile. Piirivalvest jõuab info ka poliitilisse politseisse (POLPOL), kus saadakse kohe aru, kellega tegemist ja üsna varsti langetatakse otsus ametkonna arhiiv põletada.

Üks POLPOLI töötaja saab ülesande võtta ühendust Johannes Nõmmikuga (1922.aastani Linkhorst) — endise kommunistiga, kes avaldas 1922.a. 1. mai õhtul surmaotsuse ähvardusel Viktor Kingissepa salakorteri aadressi. Korra käib Nõmmik ka salapolitsei ruumes Pikal tänaval ja palub neilt kaitset, mida talle 1922. aasta mais lahkelt lubati. Sisuliselt ei tee ametkond tema kaitseks aga mitte midagi.

Järgneb

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga

Teema:
100 aastat Eesti Vabariiki (140)
Tagid:
EV100, Eesti

Peamised teemad