17:28 03. August 2020
Kuula otse
  • USD1.1848
  • RUB87.6900
Ühiskond
lühendatud link
11223

Eesti välispoliitilised sammud meenutavad üha enam soovi haarata kinni mingistki õlekõrrest, et suurjõudude mõjuvõimu-võitluses ellu jääda. Vähesed manööverdusoskused toovad kaasa vaid uute probleemide tekke, mida riigi juhtkond lahendada ei suuda.

Nikolai Filonov

Mõnikord tundub, et Eesti valitsus otsib vana Nõukogude traditsiooni kohaselt endale ise raskusi, et neid hiljem kangelaslikult ületada.

Näiteks ei suuda ma muul viisil seletada president Kersti Kaljulaidi hiljuti tehtud kummalisi avaldusi "Raadio 4-le" antud intervjuus, kui ta kauaoodatud Eesti-Vene piirilepingu allkirjastamise praktiliselt võimatuks muutis. Hoolimata Venemaa välisministri Sergei Lavrovi poolt aasta algul tehtud hoiatusest, milles soovitati lepingu ratifitseerimise soovi korral venevastasuse tooni langetada, muutis Kaljulaid vastasseisu veelgi häälekamaks.

Kaljulaidi lõhestumine: sõjakõned Kiievis >>

Tegelikult andis ta Moskvale signaali, et ta peab seda lepingut oluliseks eelkõige Venemaa jaoks ja kui viimast praegune Eesti-Vene suhete õhkkond rahuldab, siis võib-olla suvatseb Kaljulaid Moskvasse sõita ja teist osapoolt kokkuleppe ratifitseerimise eest tänada.

Venemaa reageeringut ei olnud raske ennustada — juba järgmisel päeval saabus Tallinnas asuva saatkonna vahendusel vastus, mis teatas, et sellises olukorras lepingu ratifitseerimist ei toimu.

Pall oma väravasse

Kes seeläbi rohkem kaotab? Loomulikult ei ole see Venemaa, kelle jaoks on käesoleva lepingu puudumine vaid täiendavaks surve avaldamise võimaluseks Eestile, mis muide võimaldab Eston Kohveri "seikluse" toimumise võimalikkust ka tulevikus. Kui piiri olemas ei ole, siis on formaalselt seda ka küllaltki raske rikkuda.

Eestil on aga lepingu puudumisest paljugi kaotada. Tõenäoliselt jääb nüüd Saatse Saapa probleem veel paljudeks aastateks lahendamata, nagu ka ELi ja NATO ees võetud kohustus viimaste mõjuvõimu piirid täpselt määratleda, vältimaks tarbetuid vaidlusküsimusi suhetes ühega maailma juhtivaist riikidest. Naaberriik Läti suutis Venemaaga piirileppe sõlmida, Eesti-Vene lõigul jätkub aga territoriaalne vaidlus.

Miks Tallinnast kutsutud lugupeetud külalised >>

Üldiselt tekitab Eesti ametivõimude retoorika, mis jääb paljude aastate jooksul muutumatuks, ignoreerides kangekaelselt maailmas toimuvaid muudatusi – eriti veel lääneliitlaste omavahelisi lahkarvamusi silmas pidades. Traditsiooniline joondumine Ameerika pistrike järgi ei ole sugugi meeltmööda mitmete suurtele EL riikidele ja isegi USA-siseselt pole kõik enam üheselt selge.

Trumpi administratsiooni jaoks ei tähenda Eesti rohkem kui suvaline kaugelasuv arengumaa, mis pakub huvi vaid USA relvade ostmise või Venemaaga geopoliitiliste mängude katsetamise seisukohalt.

See suhtumine sai ilmseks Baltimaade presidentide hiljutisel riigivisiidil Washingtoni, mille käigus Donald Trump küll nimetas Balti riigipäid talle omasel viisil "suurteks presidentideks", kuid nõustus nendega rääkima vaid küllaltki lühikese aja jooksul ja sedagi vaid kõigiga koos. Ilmselt, et mõttetule vestlusele mitte liigselt aega raisata.

Kes on targem? 

Sellegipoolest eelistatakse Tallinnas selliseid vihjeid mitte märgata. Eesti ajakirjanduse veergudel kõlavad aeg-ajalt kohalike poliitikute süüdistused president Trumpi vastu, kes väidetavalt oma uue poliitikaga "USA huvidest piisavalt ei hooli." 

Selle asemel, et püüda kiiresti muutuvas maailmas orienteeruda, eelistavad meie poliitikud suurriikide liidreid õpetada! Kui meie soomlastest naabrid oma neutraalset seisundit rõhutasid ja vastastikuse mõistmise osas nii uue USA valitsuse kui ka Venemaaga kiiresti kokku leppisid, muutub Eesti poliitikute retoorika aina karmimaks, püüdes Venemaale igal võimalusel vaid kahju teha.

Mistahes Venemaa majanduslikel ja poliitilistel foorumitel osalemisest keeldumine, pidevad nõudmised Venemaa-vastaste sanktsioonide karmistamiseks ja NATO vägede arvukuse suurendamiseks Eesti pinnal viib riigi järk-järgult eneseisolatsioonini, sest sellese suhtutakse negatiivselt mitte ainult Venemaal, vaid ka mitmete Lääneliitlaste hulgas, kelle jaoks konfliktid Venemaaga osutuvad üha kallimaks. 

Psühhoteraapia USA moodi: millega "Valge Maja peaarst" Baltikumi lohutab >>

Kas Eesti poliitika võib muutuda? Iseenesest tõenäoliselt mitte. Ka Soomel kulus praeguse tasakaaluka seisukohani jõudmiseks pikki aastaid. Ilmselt muutub Eesti valijate teadlikkus alles siis, kui poliitikute eksimused nende rahakotti liiga tuntavalt mõjutama hakkavad (püksirihmade pingutamine on Eestis juba alanud – vaadake või maksureformi ja aktsiisimaksude tõusu). Kainenemise hetk ei ole siiani saabunud, seega jätkame kõigi õpetamist ja negatiivsete reaktsioonide üle üllatumist.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Samal teemal

Lennart Meri konverents: kõlaridiplomaatia on veel täies elujõus
Ähvardused Baltimaade kohal – mis on USA manöövrite taga
Poola kisub rappa Baltimaade suhteid Brüsseliga
Tagid:
Raadio 4, Piirilepe, EL, NATO, Kersti Kaljulaid, Donald Trump, Sergei Lavrov, Eesti Vabariik, Baltimaad, Soome, Leedu, Läti, USA, Venemaa

Peamised teemad