19:09 05. Detsember 2020
Kuula otse
  • USD1.2159
  • RUB90.0679
Ühiskond
lühendatud link
9501

Maailmakultuuri ümbermõtestamises ei ole midagi uut. Kuid on üks nüanss. Kui Vergilius, Chaucer või Shakespeare Homerost ümber jutustasid, ja isegi kui Hollywood sellest 1950-ndatel filme väntas, olid autorid alati veendunud, et lugeja/vaataja mingilgi määral originaali tunneb, see tähendab, teab, mis Homerosel seal tegelikult oli.

Viktor Marahhovski, RIA Novosti

Kõigepealt uudiseid. Bookeri auhinna laureaat Pat Barker kirjutas "Iliase" ümber. Uuendatud eepos on "Tüdrukute vaikimine" ("The Silence of the Girls") ja selle peategelaseks omamoodi Briseis – Homerose originaalversioonis Trooja naistrofee, kelle pärast tekib Achilleusel konflikt kreeklaste väepealikuga ja kes lõpuks pärast Achilleuse surma teda taga nutma jääb. Üldiselt ei vääri šovinistist Homerosel ükski naissoost tegelane — alates Helenast kuni Andromache'ni – olulist kohta. Nad on oma meeste taustal abitud ja nende kuri saatus seisnebki enamasti vaid nende pärast muretsemises ja nende taganutmises.

Iseseisvuse väljak Kiievis
© Sputnik / Grigoriy Kostin

Kuna selline lähenemine on otsustavalt aegunud, vajab tänapäevalugeja ümberjutustust, kus kõik on uutmoodi ja see on vaid osa uuest trendist, märgib BBC. Nii ongi massikultuur aktiivselt iidset pärandit uuendamas. Näiteks ilmus hiljuti miniseriaal Troojast, mida väga kiidetakse, sest Helena pole seal "mitte passiivne ohver, vaid aktiivne kangelanna." Üks teine kirjanik kirjutas "Antigone" ümber, kandes sellesse üle Britannia ja Pakistani aktuaalsed probleemid. Ja veel üks tegi lõpuks seda, mida kõik Slashi (Saul Hudson, lavanimega Slash — inglise-ameerika kitarrist, tuntud eeskätt Guns N' Rosesi kitarristina) fännid ootasid — avaldas romaani "Achilleuse ülistuslaul" (Madeline Milleri "Song of Achilles"), milles peakangelane avalikult Patroklusega ihuvilja vahetab.

… Poleks justkui midagi uut. Nagu märgivad selle tendentsi pooldajad, ei ole maailmakultuuri ümbermõtestamises midagi uut. Kunagiste sündmuste kaasajastamine on tänaseks juba samuti iidne nähtus. Nii see tõesti on. Kuid siin on üks nüanss. Kui Vergilius, Chaucer või Shakespeare Homerost ümber jutustasid, ja isegi kui Hollywood sellest 1950-ndatel filme väntas, olid autorid alati veendunud, et lugeja/vaataja mingilgi määral originaali tunneb, see tähendab, teab, mis Homerosel seal tegelikult oli.

Nüüd on aga Trooja sõja uuendatud versioonide lugejad ja vaatajaid eeposest endast kindlalt isoleeritud. Siiralt uskudes, et nad teavad inimkonna ajaloo olulisemat lugu, on nad tegelikult konjunktuurse võltsingu kandjad, millel ei ole sellega mingit pistmist. See-eest aga ollakse ideoloogiliselt laitmatud. Homeros ise on aga tegelikult salajase tsensuuri all. Mis on iseenesest huvitav. Nagu hakataks arenenud riikides aru saama, et see "reaalsusest lahtiütlemine" on muutumas omaette probleemiks, sest (kaitstes ilmselt kõike edumeelset vana ja pimeda eest) selgub, et see tõmbab ühiskonna katastroofi.

Prantsuse väljaanne Atlantico avaldas kolumni, milles Euroopa ja USA kaasaegset põhiprobleemi ei nimetata "parem- ja vasakpoolsete võitluseks" ega "lahinguks elitaaride ja populistide vahel", vaid kuulsa rahastaja ja kirjaniku Nassimi Nicholas Talebi käsitluses "kreeklaste" ja "roomlaste" lahinguks. Millest jutt. Taleb määratles "kreeklastena" (tegelike kreeklastega pole niin loomulikult mingit pistmist) tinglikult neid, kelle jaoks teooria on tähtsam kui praktika, ning "roomlastena" puhtaid praktikuid ja küünilisi terve mõistuse pooldajaid. Niisiis: Atlantico arusaama järgi on tänases läänemaailmas suur puudus "roomlastest", sest "kreeklastest" ideoloogid on hõivanud mitte ainult kogu kultuuri, vaid ka kõik kõrgemad ametikohad ja otsuste langetamise funktsioonid poliitikas.

See on hõlpsasti jälgitav näiteks Aafrika ja Aasia massilise sisserände näitel lääneriikidesse. Algselt, aastakümneid tagasi, avati selleks võimalus põhjustel, mis tundus igati mõistlik ja ülev. Esiteks, vananeval Läänel oli vaja noort verd. Teiseks, vaba Lääs pidi andma peavarju mittevaba Lõuna ja Ida elanikele, kes ei olnud vabad, kuid püüdlesid vabaduse poole. Kuid aastakümnete pärast reaalsus muutus. See, mis tundus vana probleemi lahendusena, muutus ise probleemiks (kuigi algne probleem —"valgete riikide" vajadus noorte inimeste järele pole kuhugi kadunud).

Õudus seisneb siin selles, et Euroopasse on hetkel kokku jooksnud kaks "kreeklaste" leeri. Üks neist (valitsevad humanistid-ideoloogid) eitab uue probleemi olemasolu ja teine (populistid-immigratsioonivastased) ignoreerib vana. Mõlemad leerid süüdistavad teineteist põhjendatult reaalsusest irdumises. Ja mõlemad topivad samal ajal edukalt suid kinni oma riikide "roomlastel". Selle tulemusena on Euroopas moodustunud kaks poolust, mis on võrdselt kaugel tervest mõistusest: Rootsi, mis laseb sissi kõiki ja peab üleval habemikest haaremipidajate enklaave, ja Ungari, kuhu kaugeltki igaüht sisse ei lasta ning kus naiste keskmine vanus on juba 45 aasta ümber. Kõik see, nagu väidab Atlantico, on ideoloogide domineerimise tulemus reaalsuse üle, mis vastuseks maksab kätte aastatega kogunenud lahendamata probleemidega, mis siin-seal kataklüsmidena läbi murravad.

20. sajandi lõpu ideedest pärit täiesti üleküpsenud probleemide hulgas on ka "sõnavabadus internetis". Mida sellega teha, arutavad nüüd kõik, alates Hiina kommunistliku partei funktsionääridest kuni populaarse Briti meedia LGBT-toimetajateni, sest kõik seisavad silmitsi meedias kontrollimatult avaldatavate ebatavaliste seisukohtade ja sõnumite tagajärgedega. Ja on iseloomulik, et kõik jõuavad samale järeldusele — vabadust tuleb koomale keerata. Hiljuti pöördusid Briti juhtivate meediaväljaannete liidrid valitsuse poole üleskutsega luua "eriline järelevalveasutus", mis "takistaks libauudiste levikut vältimaks viharünnakuid, ahistamisi ja muid rikkumisi suhtlusvõrgustikes Facebook ja Twitter".

Pangem tähele – tsensuur ei ole vanima vaba meediaga riigile vajalik mitte ainult võltsuudiste, see tähendab vale vastu võitlemiseks, seda vajatakse ka võitluseks kodanike vale käitumise vastu.

Igaks juhuks: Ühendkuningriigis vahistatakse internetipostituste eest juba niigi aastas mitu tuhat inimest. Selle numbriga võrreldes näib Venemaa kohutav repressiivpoliitika kasutajatele süütu rotimänguna (eesti kultuuriruumis tuntud pitimänguna — valiti "pitt", kes hakkas teisi taga ajama. Kui ta kedagi käega puudutas ("pitiks lõi"), sai puudutatust uus pitt ja mäng jätkus — toim.). Kuid konks on selles, et probleemi lahendus sõltub kindlalt sellest, kes selle eest vastutab — ideoloog või praktik.

Praktik muretseb jämedalt öeldes selle pärast, et kodanikud ei kaotaks mõõdutunnet ja seepärast juhindub tervest mõistusest. Näiteks see, kes kutsub üles minema homme ametiasutusi põletama, läheb tõenäoliselt sinna, kus kontrollimistel korjatakse ära mobiiltelefone. Ja ütleme, Leroy Merlin (Prantsuse kodukaunistustarvete ja aiandustarvete müügikett – toim.), levitades libauudist tüdrukust, kelle fännid põlema panid, kaotab üldsuse survel oma ametikoha kaubandusvõrgus. Kui probleemi hakkab lahendama ideoloog, see tähendab "kreeklane" selle sõna halvas tähenduses, hakkab ta propageerima põhimõtteid. Ja just siis läheb asi karmiks. Sest tema, nagu ka Briti meedia muretseb ainsa tõeline reaalsuse – tema enda versiooni pärast.

Mis juhtub, kui asja võtavad käsile põhimõtterüütlid, võiks samuti illustreerida raamatunäitega. Viimane raamatuskandaal puhkes just neil päevil.

Peterburis kogunenud silmapaistvad kirjanikud ja kriitikud märkisid, et vene ulmekirjanduses valitseb täielik "sopp". Ja lahendus leitigi — mitte ainult rünnata kriitikatormiga igasuguseid "Divoveid ja Lukjanenkosid", vaid survestada ka kirjastajaid üle maailma, et lämmatada sobimatu fantastika juba eos. Kirjanikud O. Divov ja S. Lukjanenko väljendasid sel puhul küll siirast jahmatust, kuid imestada pole siin midagi. Lihtsalt me elame juba liiga kaua "ideedeta Putini maailmas", mis on sügavalt "roomlastelt" pärit. Oleme juba unustanud, mida tähendab elada tõeliselt edumeelsete ja õigete ideede surve all. Ja ausalt öeldes, ega ei tahakski seda meenutada.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Antigone, Ilias, kultuur, Hollywood, S. Lukjanenko, Homeros, kirjanik

Peamised teemad