13:27 10. Detsember 2018
Kuula otse
  • USD1.1371
  • RUB75.8850
Kommunist, budist ja provokaator: Bernardo Bertolucci ja tema parimad filmid

Kommunist, budist ja provokaator: Bernardo Bertolucci ja tema parimad filmid

© AP Photo / Nick Ut
Ühiskond
lühendatud link
1410

Roomas suri 78. eluaastal režissöör Bernardo Bertolucci – kommunist, budist, Freudi kummardaja. Kahekordne Oscari laureaat, üldtunustatud klassik Bertolucci eksperimenteeris igas filmis žanrite, süžee ja vormiga. RIA Novosti meenutab suure novaatori kultusfilme.

TALLINN, 2. detsember — Sputnik. Oma esimese kultusfilmi tegi Bertolucci siis, kui ta polnud veel kolmekümnenegi. Sel ajal huvitas filosoofiateaduskonna lõpetamata jätnud üliõpilast, luuletajat ja Itaalia kompartei vastküpsenud liiget poliitiline film, kirjutab RIA Novosti

"Konformist", 1970

Alberto Moravia samanimelise romaani põhjal vändatud "Konformist" uurib fašismi olemust ja nende motivatsiooni, kes seda ideoloogiat teenisid. Erinevalt paljudest teistest samatemalistest teostest hoidub Berlotucci linateos radikaalsetest avaldustest ja hinnangutest.

Režissöör loob keerukaima taiese peategelase sisemiste üleelamiste osas, kelle passiivsus ja katsed iseenese eest põgeneda hävitavad lõpuks isiksuse. "Konformist",mõjus vapustusena mitte ainult Itaalias, vaid ka kogu maailma filmikunstis. Selle linateose mõjul sündisid niisugused tänaseks klassikalised prühholoogilised draamad nagu "Ristiisa" ja "Tänapäeva apokalüpsis".

"Viimane tango Pariisis", 1972

Bertolucci üks kõige skandaalsemaid ja väljakutsuvamaid filme keelati tema kodumaal Itaalias ja paljudes teistes riikides ära. Erootilist melodraamat 45-aastase ameeriklase ja 20-aastase pariislanna armusuhetest ei sallinud ka mõlemad peaosatäitjad.

Marlon Brando süüdistas režissööri selles, et too kiskus tema sisemaailma liiga alasti ning ei suhelnud temaga veel 15 aastat peale filmivõtteid. Maria Schneider arvas filmist samuti halvasti, taunides Bertoluccit alandavate stseenide pärast. Sellegipoolest jõudis film USA-s 1973. aastaga kassahittide esikümnesse ning režissöör esitati Oscari nominendiks.

"Kahekümnes sajand" (Novecento, ka "1900"), 1976

"Viimasest tangost Pariisis" teenitud tulud võimaldasid Bertoluccil vändata ambitsioonika mammutfilmi "Kahekümnes sajand". Originaalis kestab film viis ja pool tundi, kuid maailma filmilevisse läks kolme ja poole tunni peale lühendatud versioon. Itaalia ühiskonnakihtide võitlust kujutava eepilise saaga tegevustik algab 1901. aastal ja hõlmad pool sajandit.

Sündmustiku keskmes on maaomaniku lapselaps ja sulase poeg. Nad on konventsioonide kiuste omavahel sõbrad, kuid saatus ja ajaloosündmused viivad nad pooleks eluajaks lahku. Peaosades on Robert de Niro ja Gerard Depardieu. Kuigi film tekitas kriitikute poolt mitmetist vastukaja, oli ohtrasti kära avameelsete stseenide pärast.

"Viimane keiser", 1987

Omapärase aasialiku variandi "Kahekümnendast sajandist" filmis Bertolucci pärast Inglismaale kolimist. "Viimane keiser" põhineb tegelikel sündmustel – selleks on Hiina keisri Pu Yi elulugu. Stsenaariumi kirjutas režissöör ise, filmi konsultandiks aga oli Pu Yi vend. See on üks maestro kõige enam pärjatud linateos.

Hollivuudlikult kaunis "miljardi inimese käskija" elu ja surma lugu alates muinasjutulisest lapsepõlvest suletud linnas kuni nõukogude vangi ja vanglani meldis eriti ameerika kinopublikule. Film pälvis üheksa Oscarit (neist kaks anti Bertoluccile endale), neli Kuldgloobust, Caesari preemia ja koguni Grammy auhinna.

"Unistajad", 2003

Pärast suurvorme pöördub Bertolucci tagasi kammerlikumate lugude poole, kuid ka meistri seisuses ei väsi ta vaatajat šokeerimast ja üllatamast. Tema eelviimane film "Unistajad" kõneleb seksuaalrevolutsioonist Prantsusmaal. Pariisi korteris elab vabameelne vend oma õega, nende omavahelised suhted balansseerivad intsesti piiril ja nende uueks tuttavaks saab praktikale tulnud enesessesulgunud ameeriklane.

1968. aasta üliõpilasrahutuste taustal veedavad Bertolluci tegelased oma päevi kinos käies, vaidlevad kunsti, armastuse ja poliitika üle. Erootilised ja psühholoogilised eksperimendid ekraanil, aga ka 1960. aastate noorsoo provokatsiooniliselt tõlgendatav kujutamine tõid Bertoluccile taas rohkesti kriitikat. Aga paistab, et režissööri ei kurvastanud see kunagi. Ta on öelnud: "Ma armastan edu, ehkki mõnikord tuleb selle eest maksta kõrget hinda."

Tagid:
režissöör, ühiskond, lavastaja, kino, surm, kultuur, Oscar, Bernardo Bertolucci, Itaalia

Peamised teemad