11:45 24. Juuli 2019
Kuula otse
  • USD1.1173
  • RUB70.5611
Raamatu Arnold Meri: viimne Eesti kangelane esikaas ja ümbrispaber

Ka üks on võitlusväljal sõdur, kui ta on Arnold Meri

© Sputnik / Вадим Анцупов
Ühiskond
lühendatud link
Arnold Meri 100. sünniaastapäev (10)
9520

Sputnik Eestile antud eksklusiivintervjuus jagab raamatu "Arnold Meri: viimane eesti kangelane: inimese saatus kui uusima ajaloo teejuht" autor Galina Sapožnikova oma mälestusi Nõukogude Liidu kangelasest Arnold Merist.

TALLINN, 1. juuli — Sputnik, Svetlana Burceva. Arnold Meri sajanda sünniaastapäeva künnisel kavatses Sputnik Eesti korrespondent vestluses ajalehe Komsomolskaja Pravda ajakirjaniku Galina Sapožnikovaga, raamatu "Последний эстонский герой. Судьба человека как путеводитель по новейшей истории" (Arnold Meri: viimne Eesti kangelane: inimese saatus uusima aja ajaloo teejuhina) autoriga, rääkida pigem Merist kui inimesest. 

Галина Сапожникова
© Фото : из личного архива Галины Сапожниковой
Galina Sapožnikova

Kuid pärast väikest järelemõtlemist tunnistas Galina Sapožnikova, et poliitikat ja ajakirjandust ei õnnestu tal mälestustes Arnold Merist kõrvale heita.

See on hämmastav, aga tõsi: ma sain Arnold Meriga isiklikult tuttavaks alles siis, kui olin juba Moskvasse sõitnud, aga kõigil neil aastatel, kui ma töötasin Eestis Komsomolskaja Pravda korrespondendina, segas miski meil vastastikku kõike südame pealt ära rääkimast. Esiteks oli Suure Isamaasõja veterane palju, teiseks näis minu toonase nooruse kõrgustest, et nad elavad igavesti.

Ma ei saanud aru, et see on kõik näiline, et hetked, millal nad saavad veel midagi olulist jutustada, mööduvad väga kiiresti.

Arnold Meri oli alati olnud kuulus mees.

Mina vaatlesin teda eemalt: ilus mees, isegi nii kõrges eas, asetab lilled Pronkssõduri jalamile. Tema onupoega Lennart Merit (Eesti presidenti aastatel 1992–2001 — toim) tundsin ma palju paremini. Huvitav oli jälgida nende saatusi: kaks antagonistlikku nõbu, mõlemal oma vaated, kusjuures mõlemad on isiksused.

Ka üksi saad marssida, kui oled Meri

Oli 1999. aasta. 

Герой Советского Союза Арнольд Мери
© Sputnik / Алексей Смульский
Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri

Järsku loen, et 79-aastane Meri läks üksi Tallinna Ameerika saatkonna ette piketile, et protestida Jugoslaavia pommitamise vastu, kus ta oli veetnud lapsepõlve. Fotot ei ole säilinud, kuid mul on tunne, et ma olin tema kõrval, nii selgelt seisab siiani mu silme ees see pilt: sombune märtsipäev, kartmatu vanamees pikas mantlis, üksi, Ameerika saatkonna ees...

Jevgeni Primakov pööras tookord lennukil otsa ümber, Moskva noored korraldasid Ameerika saatkonna ees meeleavaldusi plakatitega "Clinton, käpi Monicat, mitte Jugoslaaviat", aga Tallinnas seisis samal ajal ainult üks sirge seljaga mees. Ka üks on võitlusväljal sõdur, kui ta on Meri.

See fakt vapustas mind nii, et otsustasin temaga lõpuks tuttavaks saada.

Kümme aastat hindamatut sõprust

Alguses avaldasin soovi temaga juttu ajada. Ta võttis mind vastu väga soojalt. Kuid täisväärtuslikku intervjuud — intriigi, kulminatsiooni ja epiloogiga — sellest kohtumisest ei tulnud. Oli selge, et selle mehest elust ülevaate saamiseks ei piisa ühest kohtumisest. Me panime ühe tüki kirja ning jätsime ülejäänu järgmiseks korraks. Seejärel jälle. 

Venemaal paigaldati mälestusmärk Arnold Merile
© Фото : из личного архива Олега Константинова

Lõpuks sõitsin ma temale koju külla peaaegu iga kuu. Meie suhtlus kestis kümme aastat. Võib öelda, et me saime sõpradeks.

Raamatus on pilt, millel me istume laua taga. Ma olin toonud Moskvast mingi kange joogi, tema oli lauale pannud konjaki, tema abikaasa Jekaterina Timofejevna oli küpsetanud pirukaid. Nii me seal siis vestlesime, ühegi publikatsiooni peale mõtlemata. Ta oli nii omainimene, et ma ei tundnud vajadust iga sõna kirja panna. On arusaadav, et ta orienteerus ajaloos nagu kala vees, sest oli ise paljusid sündmusi pealt näinud. Aga ta ei andnud mitte kunagi vestluskaaslasele mõista, et see on millegagi halvemini kursis. 

Ma pakkusin ennast talle appi memuaare kirjutama ja välja andma, aga tema ütles: "Ma kirjutan ise." Aga... Alguses jäi ta haigeks, siis hakkas tal silmanägemine kaduma. Lõpuks lubas Arnold Konstantinovitš mul need minu märkmed avaldada, kuid tingimusel, et seda tehakse intervjuu vormis. Nii me tegimegi.

Surra on hirmus ainult esimene kord

Kuidas Arnold Meri on teie elu mõjutanud?

Vahest on ta mind õpetanud võtma kõike huumoriga. Kujutage vaid ette, mis ta oli pidanud üle elama: mitte igaühel ei õnnestu kaks korda repressioonidest läbi tulla — alguses Stalini ajal, seejärel uuel Eesti ajal. Missugust võltsi jama kirjutasid nullindate keskel tema kohta Eesti lehed! Kuid Arnold Meri leidis endas jõudu kogu see vale enda seljast maha raputada. 

Арнольд Мери, 1970-е годы
© Фото : из личного архива Анастасии Мяльсон
Arnold Meri 1970. aastatel

Temas oli palju eneseirooniat ja skepsist käimasolevate ajaloosündmuste suhtes — mitte Eesti kui sellise, vaid süsteemi suhtes, sest ta ei olnud sellest läbi tulnud esimest korda. Kui sa puutud ebaõiglusega kokku esimest korda, purskavad sinust välja emotsioonid. Teisel korral jätkub tarkust vait olla. Aga kolmandal jääb üle ainult üks: naerda.

Ta rääkis sageli, et maailmas toimuv meenutab talle 1930. aastate lõpu sündmusi — ja ainus pääsetee oli iroonia.

Eestlane suure algustähega

Missugune mees ta oli?

Valge luu ja siniverega. Väga ilus, kusjuures sama ilus nii 20- kui ka 89-aastasena. Temas oli mingisugune kombinatsioon. Ühest küljest olid seal Vene ohvitserkonna traditsioonid: Jugoslaavias elades suhtles ta paljude emigrantidega ja teda õpetas jahte ehitama Šulgin ise (Riigiduuma Ajutise Komitee esindaja Vassili Šulgin — toim), kelle Nikolai II oli erru saatnud. Võib öelda, et Arnold Meri oli sellest emigrantlikust hiilgusest läbi imbunud. 

Вадим Анцупов
Lehekülgi raamatust "Arnold Meri: viimne Eesti kangelane"

Teisest küljest oli ta nõukogude kommunistlike veendumustega mees. Aga veendumustega inimesed on ikka eredad isiksused.

Seejuures esindas ta eestluse parimat valemit: kindlameelsus, töökus, kangekaelsus heas mõttes, usaldatavus nii inimesena kui mehena.

Selliseid nagu Meri enam ei ole. Ja vaevalt et lähemal ajal tulebki. Minu jaoks on Arnold Meri eelkõige kõrgeima kullaprooviga eestlane.

Eesti kohast geopoliitikas

Kas võib öelda, et Meri sai paljudest teistest märksa varem aru, kus on Eesti tegelik koht geopoliitikas?

Me rääkisime sellest palju. Ja tema katkestas mind iga kord järsult selle küsimuse ajal, mille ma Eesti ja Venemaa halbade suhete pärast muretsedes talle alatasa esitasin: mida teha suhete normaliseerimiseks? Ta peatas mind ja ütles, et Vene–Eesti suhteid ei ole olemas. On Venemaa ja Ameerika suhted, mida Eesti teenindab. Tema suust ei kõlanud see põlglikult, vaid kibedalt.

Ta sai aru, milline koht on tema kodumaal suures maailmas, naeris Eesti ebaproportsionaalsete ambitsioonide üle, kuid jäi seejuures ometi optimistiks.

Kuidas ta kujutas ette Eesti tulevikku?

Ma kordan: ta rääkis sellest, et on Venemaa tulevik ja on Ameerika tulevik. Ehk nende kahe süsteemi tulevik, millest üks võidab. Sellisid geopoliitilisi punkte nagu Eesti ootab igal juhul raske saatus.

Headus või kurjus — peamine valik elus

Kui Meri aastatel 1938–1940 tegi enda jaoks valiku fašistliku Saksamaa ja Nõukogude Liidu kui kahe süsteemi vahel, teadvustas ta ju suurepäraselt mõlema süsteemi miinuseid?

Muidugi. Ma olen kuidagi omavahel võrrelnud kaht samal ajal elanud eestlast. Üks ilus Eesti mees oli Arnold Meri ja teine Harald Nugiseks (Eesti ja Kolmanda riigi sõjaväelane, Relva-SSi Unterscharführer, võitles SSi 20. grenaderidiviisi koosseisus, pälvis 1944. aasta Narva operatsioonis osalemise eest Raudristi Rüütliristi — toim), nad olid enam-vähem ühevanused. Nad oleksid võinud ju lihtsalt kohad ära vahetada. Kuid ei vahetanud.

Arnold Meri sai 22-aastaselt selgesti aru, kus on valged ja kus tumedad jõud ning kummal poolel ta ise on. Aga Nugiseks seda ei tundnud.

Veelgi enam: isegi pärast represseerimist ja Nõukogude Liidu kangelase tähe äravõtmist ei saanud Meri Nõukogude süsteemi peale kurjaks ega hakanud dissidendiks.

Mulle tundub, et see kõik tuli kasvatusest ja sisemise tarkuse varust, mis oli lapsepõlvekodust kaasa saadud ja määras ära selle mehe tüübi.

Tarkuse õppetunnid Arnold Merilt

Kas teil õnnestus Meriga suhtlemisest midagi kõrva taha panna? Vahest mingid tema sügava tarkuse õppetunnid?

Kui Eesti õpiks oma genofondi mitte laiali pillama, vaid oskaks hinnata kõiki oma oleviku ja mineviku tarku ja silmapaistvaid inimesi ning koondada nad ühe mütsi alla, võiks ta olla täiesti teistmoodi riik.

Muidugi tuleb sellega olla ettevaatlik. Ma mäletan, kuidas Tallinnas toimus kuulsaid tallinlasi tutvustav näitus, kus oli väljas Alfred Rosenbergi portree (Natsi-Saksamaa riigi- ja poliitikategelane, Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei liige ja ideoloog, sündis Revalis — toim) — tema on ju samuti kuulus tallinlane! (naerab).

Ma jutustan veel ühe loo. Kord tuli meile meediaklubisse Impressum külla kuulus Eesti filmiäritegelane. Kui ma ulatasin talle oma raamatu "Arnold Meri: viimne Eesti kangelane", kohkus ta ära: "Mis te nüüd! Mees viskaks mind kohe kodust välja, sugulased ei mõistaks. Ma saaksin seda lugeda ainult salaja vetsus, et keegi ei näeks."

Võrrelge siis neid kahte lugu, mis illustreerivad hästi inimesi ja aega: eestlanna, kes saab raamatut, mida keegi pole ära keelanud, lugeda ainult vetsus, et "mees kodust välja ei viskaks", ja eestlane, kes läheb üksi Ameerika saatkonna ette meelt avaldama.

Kui eestlased noore rahvusena õpiksid inimesi mitte üle parda heitma, vaid hoidma tänulikult mälestust nendest "briljantidest", kes on talle nime teinud (Arnold Meri, Endel Puusepp, Uno Laht ja teised), oleks Eesti teistsugune maa, suurusjärgu võrra targem, arenenum ja eredam.

Mina isiklikult olen Arnold Meriga suhtlemisest saanud eeskätt sellise õppetunni: et sinu elulugu ei kirjutaks sinu eest teised, tuleb jõuda see ise ära teha. Ma olen õnnelik, et olen tema mälestused tallele pannud. Ajaleheartikkel oleks kadunud internetiavarustesse, aga raamat jääb ja elab edasi.

Teema:
Arnold Meri 100. sünniaastapäev (10)

Samal teemal

Kindral Ants Laaneots: Võidupüha on ka Eesti jaoks pidupäev
Sajad tallinlased kogunesid "Surematu polgu" üritusele
Kuidas möödus Võidupäeva tähistamine Tartus - lugeja kiri
Kuniks süda lööb, pidage meeles!
Tagid:
raamat, kangelane, Suur Isamaasõda, ajalugu, Arnold Meri

Peamised teemad