12:21 22. August 2017
Tallinn+ 13°C
Kuula otse
Julia Beljajeva

Julia Beljajeva: vehklemine on mul südames

© AP Photo / Tibor Illyes
Sport
lühendatud link
10530

Tartu vehkleja Julia Beljajeva kõneles portaali Sputnik Eesti korrespondendile, kuidas ta vehklejaks sai, miks valis epeemõõga ja mitte espadroni, aga ka publiku huvist selle spordiala vastu

TALLINN, 28. juuni — Sputnik, Deniss Pastuhhov. Möödunud nädalal toimusid Gruusia pealinnas Euroopa meistrivõistlused vehklemises, kus meie intervjuu kangelanna võitis individuaalturniiri pronksmedali.

Kas äsjatoimunud Euroopa esivõistluste pronksmedal on teie jaoks positiivne tulemus?

Kahtlemata positiivne, kuna see on mul alles teine individuaalturniiri pronksmedal täiskasvanute arvestuses. Kolmas koht — see on väga kaalukas ja kauaoodatud saavutus. Eriti kui arvestada, et maaimameistrivõistluste kullast on möödas juba üle kolme aasta (mis tähendab, et kogu selle aja olin tiitlivõistluse medalitest ilma olnud).

Julia Beljajeva võitis vehklemise EM-il pronksmedali
© AFP 2017 / ATTILA KISBENEDEK

Kui minna tagasi päris alguse juurde, siis kuidas te vehklema sattusite?

Kõik on väga lihtne. Kuna minu treeneriks sai mu tädi, ema lihane õde, siis valikuid eriti polnudki. Mind toodi sellesse spordialasse ja sinna ma jäin. Teisest klassist peale hakkasin käima vehklemistreeninguil, spordilaagrites aga olin käinud koos tädiga juba kuueaastasest peale.

Mis vanuses võib lapse vehklemistrenni viia?

Usun, et mida varem, seda parem, esimesest klassist alates võib juba tulla. Lapseeas käib omalaadne ettevalmistus, tasapisi kasvatatakse sportlikku natuuri. Ning seejärel hakkab inimene süüvima juba otseselt vehklemisse, selle elementidesse. Üldiselt on meie vehklejad mõnevõrra enesekesksed, tegemist on ju üksik-, mitte meeskonnavõitlusega. Kui laps jõuab selle ala juurde hiljavõitu, ei pruugi ta enam piisavalt kohaneda.

Tegemist on ühtlasi suhteliselt vähekuluka spordialaga: lapse treeningutasu on meil näiteks 40-45 eurot kuus ja esimestel aastatel ei ole vaja oma epeed osta, need jagame ise välja.

Kuidas käib vahetegemine — epee, florett või espadron?

Meil eestis on ainult epee, teisi mõõgaliike ei ole. NSV Liidu aegadel olimeil espadron. Hiljem mindi üle epeele, see jäi ja kinnistus. Aga meil ei ole ka nii palju rahvast, et võiks olla kõik kolm mõõgaliiki. Naisi on Eesti vehklemisspordis umbes 30, mehi ligikaudu 50. Kui tuua siia veel kaks relvaliiki juurde, siis oleks igal vehklemisalal kümmekond inimest, mida on väga vähe.

Kas vehklemine võimaldab ka raha teenida?

Vehklemine on mul sedavõrd südames, et ma ei pea seda tööks. Kuigi praegu esinen ma tõsisel rahvusvahelisel tasemel ja näitan päris korralikke tulemusi, nii et mingisugust raha ma selle eest saan. Nendele, kes konkreetseid saavutusi ei ihalda, jääb see spordiala harrastuseks.

Kui sageli te mingisugustest võistlustest osa võtate?

Mul ei ole kombeks pikalt kodus istuda. Ainuüksi maailmakarika etappe on meil olnud aasta jooksul kuus (ainult Columbia etapi jätsime vahele). On hulk väiksemaid võistlusi, Skandinaavias toimuvad niinimetatud satelliit-turniirid, üht-teist korraldatakse Eestis, käime ka rahvusvahelistes laagrites. Kui kõigest osa võtta, võib kuu sisse mahtuda mitu võistlust.

 

Kas see on karm spordiala?

Sinikaid tuleb ette, samuti võidakse torgata põlveketra, mis on väga valus. Aga võistlustel on sedavõrd kõrge adrenaliinitase, et valu tihtilugu ei tunnegi. Pärast võistluspinget oled ennekõike psühhologiliselt kurnatud: on niisugune tunne, nagu oleksid mitu päeva järjest vehelnud. Esimestel päevadel on väga raske taastuda, aga ülepingest ja vahest koguni moraalsest pingest väsivad ka lihased.

Kas Eesti publik vehklemist vaatamas käib?

Kahjuks mitte eriti, ainult reporterid, sugulased ja sõbrad. Võib-olla veel mõned, kes on ise varem vehklemisega tegelnud. Võib-olla on reklaami vähe. Või leiab rahvas, et see ei ole vaatemänguline. Kuigi mina olen teist meelt: vehklemine on vaatemänguline ja graatsiline spordiala.

Kas vehklemiseks on tarvis spetsiaalseid saale?

Meil Eestis on vähe vastava erivarustusega kohti. Meile piisab lihtsalt suurest saalist, näiteks võrkpalli- või korpalliväljakuga saalist, et me saaksime oma seadmed ja rajad paika panna ning siis on võimalik läbi viia nii treeninguid kui ka võistlusi.

Aga kas teistes riikides on huvi sama kasin?

Ei ole. Näiteks Prantsusmaal on alati palju pealtvaatajaid, kusjuures piletid pole odavate killast. Nähtavasti on see seal lausa rahvuslik spordiala, väga populaarne. Ungaris käisime maailmakarika etapil ja seal olid tribüünid tihedalt täis. Leidub riike, kus rahvas käib vehklemist vaatamas.

Kes on maailmas naiste vehklemises liidripositsioonil?

Vehklemine on väga ettearvamatu spordiala. Reiting ei tähenda kuigi palju, võitmatuid ei ole. Needki naiskonnad, kes esikümnesse ei mahu, eriti Euroopa omad, on tugevad, võiduvõimalus on kõigil. Prantsuse, Hiina, Venemaa, Eesti, Ukraina — mul on keeruline üht konkreetset võistkonda esile tõsta. Mõnel teisel jääb midagi puudu: häälestatusest, keskendumisest, aga sellegipoolest — kergeid vastaseid ei ole.

Mis te arvate, mis on põhjuseks, et Eesti naiskond on nii kõrgel positsioonil (praegusel hetkel maailma reistingutabelis teisel kohal)?

Usun, et tugevalt mõjutavad seda head treenerid, kes omandasid oma oskused juba nõukogude ajal, olles niiöelda „vana kooli" esindajad. Nemad saavad oma teadmisi edasi anda ja on leidnud oma kindla lähenemisviisi tänapäeva sportlastele.
Ent mis on vehkleja jaoks kõige olulisem?
Väga tähtis on keskendumine, see, mil määral sa suudad konkreetseks heitluseks psühholoogiliselt häälestuda, ennast kokku võtta. Samuti on kahtlemata vajalik reaktsioonivõime ja hästi väljatöötatud tehnika.

Юлия Беляева (справа)
© AP Photo / Zsolt Szigetvary
Julia Beljajeva (paremalt).

Kas naine võib vehklemises mehele vastu saada?

Meid on raske võrrelda. Tehniline pagas võib olla küll ühesugune, kuid meestel on jõudu palju rohkem. Kui olla kavalam ja kärmem, siis võib vastu saada küll. Aga üldiselt me jõukatsumisi meessoo esindajatega ei harrasta.

Kas kutsutakse sportlasi ka dublantidena ajaloofilmide võtetele, kus on tegemist vehklemisstseenidega?

Ma olen kuulnud, et mõningaid vehklejaid kutsutakse filmide juurde ekspertideks, nad saavad paika panna teatud liigutused, üht-teist ette näidata. Aga sport on üks asi ning see, mida filmides näeme, on rohkem lavaline vehklemine.

Kas teil õnnestub ka linnade ilu imetleda, kui teistesse riikidesse võistlustele saabute?

Ma olen alati keskendunud sportlikule komponendile. No näiteks Gruusias õnnestus alles pärast võistlusi paar päeva puhkusele pühendada. Väga meeldis vana pealinn — Mtshetha, kus on vaateplatvorm nii vapustavalt ilusa vaatega, et seda on raske kirjeldada. Mäed, loodus — väga kaunis. Ja muidugi jäi meelde grusiinlaste külalislahkus.

Kui ma spordiga ei tegeleks, siis vaevalt oleksin nii palju erinevaid paiku külastanud. Ja tavaliselt see päevake ikka leidub, et uues riigis mõningaid vaatamisväärsusi näha.

Tagid:
epee, vehklemine, sport, Julia Beljajeva

Peamised teemad

  • Terroristi auto

    Autod on muutunud terroristide meelisrelvaks. London, Pariis, Berliin, Nice ja Barcelona – see on loetelu linnadest, kus kurjategijad suunasid auto rahva sekka. Eksperdid arutlevad, kas niinimetatud "autoterrorit" on võimalik võita.

    3
  • Barcelona, politsei sündmuse kohal

    Ripoli terrorirakukese uurijate käsutuses on ütlusi andev asjaosaline. Just tema ütlused aitasid uurimisel esimese 72 tunni jooksul edusamme teha ja välja selgitada imaam Abdelbaki es-Satti võtmeroll. Selle mehe nimi on Mohamed Houli Chemlal, teatab La Repubblica erikorrespondent Barcelonas Carlo Bonini.

    20
  • Olga Ivanova ja Edgar Savisaar esitlesid Savisaare nimekiri

    Uuringufirma Kantar Emor uuringujuhi Aivar Voogi sõnul koguks Savisaare nimekiri kohalikel valimistel Tallinnas augustikuu seisuga ligi 12 protsenti häältest.

    8