11:48 21. September 2017
Tallinn+ 10°C
Kuula otse
Eesti Jalgpalliliidu presidenе Aivar Pohlak

Pohlak: tuleb olla slaavlaste kombel loominguline ja eestlaste kombel arukas

© Sputnik / Денис Пастухов
Sport
lühendatud link
9920

Aasta enne UEFA Tallinna superkarikat kohtus portaali Sputnik Eesti korrespondent Eesti Jalgpalliliidu presidendi Aivar Pohlakuga ja vestles temaga turniiri korraldamisest ning jalgpalli arengukontseptsioonist meie riigis

ТАLLINN, 17. september — Sputnik, Deniss Pastuhhov. Pohlak kõneles sellestki, kas Eesti president Kersti Kljulaid oktoobris toimuvat Eesti rahvuskoondise matši Bosnia ja Hertsegoviina vastu vaatama tuleb.

Kui lihtne oli Tallinnas A. Le Coq Arenal 2018. aasta 15. augustil toimuvat UEFA superkarika mängu siia saada?

Selge see, et väga keeruline, kui arvestada, et Eesti on Euroopas kõige väiksem riik, kus Euroopa karika finaalvõistlused kunagi toimunud on. Jättes arvestamata Monaco, kus varem on UEFA superkarikas tavakohaselt välja mängitud.

Millised olid põhilised raskused, et saada õigus see matš meie riigis korraldada? 

Ennekõike oli selleks staadioni mahutavus. Kui Eesti jaoks on 15 000 pealtvaatajat lausa väga palju, siis superkarika jaoks on seda äärmiselt vähe. Kaks aastat tagasi oli Tbilisi jalgpallistaadionil koos ligi 60 000 vaatajat, tänavu oli neid Skopjes üle 35 000. Mida vähem aega mängu alguseni jääb, seda enam tuleb meie aadressil kriitikat – kaugeltki igaühel ei õnnestu piletit saada. Kusjuures just staadioni vähese mahutavuse tõttu ei õnnestu meistrite liiga või Euroopa liiga finaalmänge Eestisse tuua – seal algab arvestus 50 000 vaatajakohast.

Hiljuti sõlmisid Eesti Jalgpalliliit (EJL) ja Tallinn omavahel kokkuleppe, mille kohaselt linn kohustub korraldama VIP-külalistele piduliku õhtusöögi, transpordi ja muu asjaomase.

Jah, UEFA-l on oma mudel, kuidas suurvõistluste finaalvõistlusi korraldada. Igale osalisele on antud oma roll – nii linnale kui riigile kui ka jalgpalliliidule. Riik vastutab lennujaama ja turvalisuse tagamise eest, linn transpordi ja turniiri ametliku õhtusöögi eest. Paljugi kõigest tuleb ära teha meie jalgpalliliidu töötajatel, kes on UEFA partneriks superkarika finaali korraldamisel, nii et tuleb vaeva näha.

Kui rääkida Eesti jalgpallist, siis kas see areneb iseenesest või orienteerub teiste riikide jalgpallile? Ja kellele nimelt?

Algul me vaatasime Skandinaavia poole – Rootsi ja Norra suunas, kuid 3–4 aastat tagasi hakkasime Skandinaavia jalgpalli mõttest distantseeruma ja orienteerusime ümber Kesk-Euroopa, esmajoones Šveitsi jalgpallile. Võtame üle nende kogemusi ka võistluste korraldamise osas. Aga kui sa ei taha ise jalgratast leiutada, siis tuleb see enda järgi kohandada: sel juhul sa tead, kuidas sellega sõita ega hakka midagi rumalast peast kopeerima. Tuleb silmas pidada konkreetset olukorda ja ajalugu arvesse võtta.

Футболисты ФК Инфонет в эстонской Премиум Лиге
© Фото: Jana Pipar
FCI Tallinn jalgpallurid

Seega ei ole Eesti jalgpall lihtsalt kellegi teise koopia?

Jah, just nii see on. Ma ütlen sageli nõnda: "Me peame olema loomingulised ja tehniliselt tugevad, nagu seda on slaavlased, füüsiliselt tugevad nagu skandinnaavlased ja arukad nagu eestlased." See naljaga pooleks öeldu peab tegelikult silmas meie kultuuri ja ajaloolist tausta ning näitab, et me peame Eestis oma jalgpalli omal kombel üles ehitama.

Tekib põhjendatud küsimus, milles peitub Skandinaavia ja näiteks Šveitsi jalgpalli põhiline erinevus?

Loogikad on erinevad. Kesk-Euroopa (sealhulgas Šveitsi) jalgpall lähtub saksapärasest, Skandinaavia oma aga brittide mudelist. See tähendab, et Skandinaavia jalgpall on pigem suunatud võitlusele, Šveitsi oma aga mängu ilule. Oma esimeses arengujärgus saime aru, et me ei ole valmis kõrgtasemel võistlema, mis tähendab, et meil ei olnud selleks vajalikku füüsilist ettevalmistust. Nüüd aga, kui see on tekkinud, tuleb meil kõrgtasemel ja hoogsates heitlustes ka veel "mängida", seetõttu oleme oma filosoofiat muutnud – seda nii klubide kui ka rahvuskoondise tasandil.

Kui rääkida Eesti jalgpalli kõrgliigast, siis – suur hulk mängudest toimub kunstmurul. Kas see tähendab muret või eelist?

Skandaal Eesti jalgpallis, illustratiivne foto
© Sputnik / Александр Вильф

See pole ei mureks ega eeliseks, vaid lihtsalt tõsiasi. Kui sa tahad meie ilmastikutingimustes mängida täisväärtusliku hooaja (vähemalt kaheksa ja pool kuud aastas), siis ilma tehiskattega väljakuta pole lihtsalt võimalik seda teha. Esimese ringi ja ernamgi mängime kindlasti kunstmurul. Liiati on tegemist klubi valikuga – kasvõi Nõmme Kalju kasutab oma väljakut, mis paikneb nende piirkonnas, ning see on kunstnuruga. Infonet aga kolib Lasnamäelt üle A. Le Coq Arenale ja mängib seega järgmisel hooajal looduslikul murul. Ei maksa unustada, et loodusliku muruväljaku ülalpidamine on kulukas lõbu, tänapäevased kunstmuruga väljakud aga sarnanevad juba 97% ulatuses looduslikega.

Nüüdsel ajal lõpevad paljud Eesti mängud kõrgliigas hävitava skooriga. Kas pole plaanis mingisugust väljapääsu leida? Näiteks nii, nagu on tehtud paljudel Euroopa esivõistlustel: jaotada meeskonnad hooaja esimese poole järel kahte rühma, et autsaiderid võistleksid omavahel õiguse eest eliidi hulka jääda, liidrid aga koha eest meistrivõistlustel.

Me oleme valinud sellise tee, mis peab silmas tugevat kõrgliigat. Kui me seda liigat omavahel jaotama hakkame, muutub erinevus meeskondade tasemes veelgi suuremaks. Meil on välja töötatud tegevuskava, et 2020. aastaks peavad kõik kümme tippklubi saama professionaalseteks ja konkurentsivõimelisteks. Ja ühtlasi peab meil olema veel vähemalt mitu tugevat liigat – esiliiga ja B-grupi esiliiga. Kusjuures juhul, kui ülemine jaotus laiali jagada, siis tuleb suurendada meeskondade arvu, millel meie elanikkonna arvu – 1,3 miljonit – silmas pidades küll mõtet ei ole.

Seega on kümme kõrgliiga klubi optimaalne hulk?

Jah, vähemaga ei saa kuidagi hakkama – sel juhul poleks see enam liiga. Lätis peeti praegu meistrivõistlused seitsme meeskonna vahel, Leedus kaheksa meeskonnaga – see on naeruväärne.

Kas provintsimeeskonnad suudavad saavutada pealinna meeskondade taseme? Praegu võistlevad ju medalikohtade eest ainult Tallinna meeskonnad?

Selline olukord pole üksnes jalgpallis välja kujunenud, Tallinn on igal pool Eestis esikohtadel. Usun, et eelmainitud kümmet professionaalset klubi hõlmavat tegevuskava arvestades sekkub nii mõnigi väljaspool Tallinna tegutsev klubi Tallinna klubide heitlusse ja võidab koguni meistritiitli, kuid lausa lähiajal seda ilmselt ei juhtu. Teoreetiliselt on nii Ida-Virumaa kui Tartu kui Pärnu kui ka Paide tulevikus selleks võimelised.

Момент игры нарвского клуба Транс и таллиннского клуба Инфонет
JK Narva Trans - FCI Tallinn

Kuidas aga lahendatakse külastatavuse küsimus? Seda eriti külmal aastaajal, mil tuuliste katuseta staadionite tribüüniread pealtvaatajatest üsna tühjaks jäävad. Aga just oktoobris-novembvris toimuvad tavaliselt tulisemad heitlused meistrivõistluste medalite pärast.

Loogika on selline: kõigepealt tuleb korda saada jalgpall ja alles seejärel taristu. Kuid juba on antud stardipauk esimese kunstmuruga staadioni ehitusele (Sportland Arena riigi peamise jalgpallistaadioni kõrval), kus tribüünid hakkavad asetsema ümber kogu väljaku ning infrapuna-kütteseadmed muudavad mängude vaatamise publikule mugavamaks – justnagu saalis. Ja selliseid staadioneid peab rohkem olema. Samuti peavad klubid töötama oma pöidlahoidjatega ja tekitama neis huvi mänge vaatama tulla.

Kas on kavas maailmameistrivõistluste valikmängude raames peetavat Eesti koondise mängu bosnialaste vastu vaatama kutsuda ka Kersti Kaljulaid, nii et saavutataks kaks võitu korraga?

Jah, ma olen seda meie presidendile juba öelnud ja ta oli väga rõõmus. Me kutsume teda niigi iga kord ja loodame, et tema saab meie jaoks Fortunaks.

Kas aga kutsutakse taas sõpruskohtumisele ka mõni kõrgeimal tasemel meeskond? Nii, nagu omal ajal tulid Tallinna mängima brasiillased?

Brasiilia koondis oli meie jalgpallisõpradele kingituseks 2009. aastal Eesti jalgpalli sajanda sünnipäeva puhul – kui täitub kakssada aastat, siis korraldame uuesti midagi samalaadset (naerab). Aga tuleb arvestada, et 2018. aastal stardib rahvuste liiga ja sõprusmängudeks jääb väga vähe aega. Tore on, kui rahvuste liiga esiletõstmine toob meile tugevaid ja põnevaid vastaseid.

Reinar Hallik
© Sputnik / Ангелина Мандрыка

Mida te peate Eesti jalgpalli suurimaks saavutuseks?

Põhiline saavutus on see, et me oleme loonud väga hea struktuuri kõikide liigade osas – täiskasvanute, laste, noorte ja naiste liigades. Algul asetasime rõhu arvukusele, et võimalikult rohkem inimesi jalgpalliga tegeleks. Nüüd pöördume juba kvantiteedilt kvaliteedi poole. On väga meeldiv, et oleme suutnud leida investeeringuid taristu loomiseks: kõik ei ole küll ideaalne, kuid piisav selleks, et suurel hulgal jalgpalluritel oleks, kus treenida ja mängida. Kui tänavu Eestisse naasnud Flora treener Arno Pijpers esimest korda meie maale jõudis (2001. aastal), pidas tema meeskond kõik kodused kohtumised Wismari tänava primitiivsel staadionil. See on lihtsalt võrreldamatu sellega, mis meil praegu olemas on.

Ent mida võib pidada kõige suuremaks ebaõnnestumiseks?

Lausa läbipõrumisi meil minu meelest ei ole. Mõistlik on võrrelda ennast naabritega – lätlaste ja leedulastega. Varem jäime neist kõiges maha, nüüd aga oleme paljuski ees, alates rahvuskoondise staadionist ja lõpetades kolme litsentseeritud liigaga. Leian, et me oleme rajanud suurepärase astmestiku, et ülespoole sammuda ja tulemused muutuvad ilmselgelt üha paremaks.

Sellegipoolest ei ole Euroopa karikavõistluste tulemused sugugi alati rõõmustavad. Floragi ei suuda järgmisse vooru pääseda.

Floral on oma filosoofia – nemad tahavad edu saavutada noorte eesti poistega ning see on eriti raske tee. Meeskonnal on ainult üks leegionär – grusiin Zakaria Beglarišvili. Aga kui Floral kord juba õnnestub see barjäär ületada, läheb edaspidi kergemaks. Mängumehed tahavad koguni psühholoogilt abi paluda. Amsterdami Ajax suudab ju edukalt esineda samahästi kui ainult noortega ning usun, et seda suudab ka Flora.

Skandaal Eesti jalgpallis: russofoobsed jalgpallihuvilised >>

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak asus töögrupi juhina tegutsema Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) poolt tunnustamata Krimmi jalgpalli küsimustega. UEFA ja Krimmi jalgpaliliit suhtlevad aastast 2015 ja sellest ajast on Krimmi jalgpalliliidul UEFA juures nn. eristaatus ja toimib vastav töögrupp. Pohlak ütles portaalile Sputnik Eesti, et ta pole veel Krimmis käinud, aga plaanib poolsaart külastada lähimal ajal.

Tagid:
superkarikas, sport, intervjuu, jalgpall, EJL, UEFA, Aivar Pohlak, Eesti

Peamised teemad