11:48 26. Juuni 2019
Kuula otse
  • USD1.1388
  • RUB71.4389
Inna Zlidnis

Inna Zlidnis: naiste jalgpall väärib lugupidamist

© Sputnik / Вадим Анцупов
Sport
lühendatud link
22920

Eesti jalgpallikoondise ja Ungari jalgpalliklubi Ferencváros mängija Inna Zlidnis rääkis portaalile Sputnik Eesti naiste jalgpallist, Ungari köögi mõjust figuurile ja sellest, kas Budapesti linna tasub külastada.

TALLINN, 16. detsember — Sputnik, Deniss Pastuhhov. Eesti sportlanna tunnistati jalgpalli tänavuse aasta tulemuste kokkuvõttes teist korda järjest riigi parimaks jalgpalluriks. Õnnitlustega ja küsimusega auhinna kohta algaski meie jutuajamine.

Kui ootuspärane ja väärtuslik oli teie jaoks auhind "2017. aasta Eesti parim naisjalgpallur"?

Ausalt öeldes oli auhind üllatuseks. Ma ei pea seda hooaega oma karjääri jooksul parimaks, kuna mul ei õnnestunud koos oma naiskonnaga tulla Ungari meistriks. Tõsi, me saavutasime teise koha ja võitsime riigi karika, nähtavasti avaldasid need tegurid mõju ka hääletustulemustele. See auhind on kahtlemata väärtuslik, on ju tunnustus alati meeldiv ja oluline. See tähendab, et ma olen õigel teel ja tegelen sellega, mida ma tõeliselt armastan ja mis mul hästi välja tuleb.

Инна Злиднис с наградой лучшей эстонской футболистке года
Inna Zlidnis tunnistati riigi parimaks jalgpalluriks.

Kuidas teie teekond suurde jalgpalli alguse sai?

Jalgpalli hakkasin ma mängima üsna hilises eas — 14-aastaselt, mis praegu tundub mõeldamatu, tüdrukud alustavad sellega tegelemist juba viieaastasena. Ehkki ma olin kogu aeg spordilembene laps, panin end proovilke ujumises ja teistel spordialadel.

Ühes kehalise kasvatuse tunnis anti mulle sedel käsuga, et mul kohustus osa võtta eesolevast jalgpallitreeningust. Mu ema oli sellele vastu, kuid me sõlmisime kokkuleppe, et kui riietusruumis on rohkem kui viis tüdrukut, siis võin naiskonda jääda ja ennast jalgpallis katsetada. Tüdrukuid aga oli terve riietusruum täis. Nii algaski minu jalgpallirada.

Mu esimeseks treeneriks oli Kaidi Jekimova, ka tema jaoks oli see esimene tõsine treenerikogemus. Aga kõik läks hästi: nüüd on Jekimova naiste noortekoondise treener ning mina — riigi põhikoondise mängija, pikemat aega mängisime me ka koos nii klubi kui Eesti koondise värvides.

Millal te mõistsite, et jalgpallist võib saada teie jaoks midagi enamat kui lihtsalt harrastus?

Kaidi ütles mulle kunagi, et omal ajal tundus talle minu suhtumine jalgpalli kergekäeline. Kusjuures esialgu see oligi tõepoolest hobiks, võimaluseks sõbrannadega kohtuda ja suhelda. Kõik muutus, kui ma sattusin TKSK Visa naiskonda — noortejalgpallist täiskasvanute ridadesse. See naiskond võitles kuldmedali eest Eesti meistrivõistlustel, mil tekkis võitjamentaliteet, oskus igal treeningul endast viimane välja panna ja soov jalgpallis areneda. Selleks ajaks olin 16-aastane.

Seejärel ilmus Eesti Jalgpalliliidu eeskiri, et selles klubis, mille meeskond osaleb kõrgliigas, peab olema ka naiste võistkond. Meid tahtis enda hõlma alla võtta nii Levadia kui TVKM (Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi jalgpalliklubi – toim.), kuna me olime juba väga hästi organiseeritud ja suutelised oma kollektiiviga edu saavutama. Juhtkond otsustas siduda end Levadiaga. Ja see samm osutus õigeks (TVKM klubi lõpetas peagi oma eksistentsi – toim.).

Kuidas te Levadiast Ungari esivõistlustele sattusite?

Eesmärk oli sõita Ungarisse mängima, kuna seal esines kohaliku Debreceni ridades minu tulevane abikaasa Igor Morozov (praegu Tallinna Levadia mängija – toim.). Agenti mul ei olnud, võtsin ise mitmesuguste Ungari klubidega ühendust. Ferencvárose naiskond oli noor ja paistis mulle ambitsioonikana. Ma sõitsin ülevaatamiseks kohale, tegin trenni, suhtlesin treeneriga, kuid ei näinud tema silmis erilist entusiasmi. Eriti siis, kui ütlesin, et ma olen Eestist. Aga seejärel saatsin oma CV ja video hetkedega oma kaasatehtud mängudest, mispeale mulle öeldi, et ma kibekähku Ungarisse tagasi lendaksin.

Esimese aasta olin seal asjaarmastaja staatuses, mulle võimaldati elamispind, toitlustus, varustus, maksti kinni sõit ühistranspordiga, aga mingit raha pihku ei pistetud. Mind see eriti ei häirinud – mina ihkasin üle kõige vabadust. Aga aasta möödudes sain aru, et mingit vabadust ei ole, kuna ma täitsin kõiki treeneri ettekirjutusi, võtsin osa kõikidest mängudest ja treeningutest. Seetõttu niipea, kui mulle pakuti profilepingut, olin nõus.

Nüüd on jalgpallimängimine minu töö ja see toob mulle sissetuleku, millega võib täitsa hästi ära elada.

Kas Eesti juhtivad naiskonnad on Ungari omadest nõrgemad?

Niisugune organisatsiooniline tase, nagu naiste Ferencvároses, on Eestis võimalik ainult heas meeste klubis. Naiste jalgpalli valupunktiks on suure arvu tugevate osaliste nappus, seda isegi Euroopa suurimatel esivõistlustel, näiteks Saksamaal ja Prantsusmaal. Edetabeli ülemise poole naiskonnad erinevad nii mängijate taseme kui ka rahastamisvõimaluste poolest väga kõvasti tabeli keskpaiga ja alumise poole naiskondadest. Kuigi tänavused Ungari meistrivõistlused kujunesid huvitavamaks, oli neli-viis naiskonda, kes pretendeerisid kõige kõrgematele kohtadele.

Игрок сборной Эстонии и венгерского клуба Ференцварош Инна Злиднис
© Sputnik / Вадим Анцупов
Eesti jalgpallikoondise ja Ungari jalgpalliklubi Ferencváros mängija Inna Zlidnis.

Kuidas aga Ungaris on lood publikuhuviga?

Oleneb konkreetsest matšist (näiteks väga publikurohke oli kohtumine möödunud hooaja meistri MTK ja meie vahel) ja ilmast: ungarlased ei armasta eriti õue tulla, kui on külm ja vihma sajab. Leidub ka oma rühm ülimaid fänne, kes tulevad igale matšile, toetavad, laulavad, tunnevad kõiki jalgpallureid ja kingivad meeneid. Selles suhtes on vutifännide toetusetase Ungaris ja Eestis üpriski erinev.

Kas sealset keelt oli lihtne käppa saada?

Õnnestus mingil määral ungari keelt õppida, ilma selleta oleks Ungaris keeruline elada. Aga see on tõsi, et ungari keel on väga raske. Teen tihtilugu õpiku lahti ja mind haarab paanika: väga palju reegleid ja selliseid asju, mis üldse kuidagi pähe ei mahu.

Mis teile Ungaris meeldib?

Ennekõike on Ungaris hea ilm, tihti paistab päike, talvel ei ole eriti külm, ei ole nii kauakestvaid vihmasadusid nagu Eestis. Budapest on suur ja dünaamiline linn, väga kaunis, paljude vaba aja veetmise võimalustega. Kui sõbrad või tuttavad küsivad, kas Budapesti tasub külastada, vastan, et ostke lennupilet ilma mingi kõhkluseta ära.

Kuidas te aga suhtute Ungari kööki, kas see mõjub tugevasti figuurile?

Kogu Ungari köök tähendab rammusat, ülepraetud, palju ja maitsvat, kuid vaevalt see kasulik on. Algul olin lausa rabatud, kui enne mängu anti naiskonnale kerge eine pähe priskeid vorstivõileibu. Varem mõtlesin, et kuidas saab sellist rasket toitu enne mängu süüa, aga kahe aasta pärast sõin sedasama ka ise – kõigega harjud. Jalgpallimängijate figuurides Ungari toit ei kajastu, me teeme siiski palju tööd ja põletame kõik kalorid.

On teil eesmärk siirduda mõnele tugevamale esivõistlusele?

Mina isiklikult olen Ungaris kõigega rahul, Ferencvárosel on kõrged eesmärgid ja suured arenguplaanid, väljatöötamisel on ka uus taktikaline süsteem. Pealegi on mul lepingu järgi veel poolteist aastat seal mängida. Minu suureks unistuseks on alati olnud Saksamaa esivõistlused, Bundesliga, aga ma saan aru, et 29-aastasel Eestist pärit ja mõned aastad Ungaris mänginud kaitsemängijal on üsna raske sinna pääseda.

Miks te nimelt kaitseliinis mängite?

Mispärast sai minust nimelt kaitsemängija, ei oska öelda, see on pigem küsimus Kaidi Jekimovale. Nähtavasti tuli mul palli vaheltnäpsamine hästi välja. Noortejalgpallis mängisin muidugi erinevatel positsioonidel.

Millised on naiste ja meeste jalgpalli põhilised erinevused?

Reeglid on samad, kõik parameetrid on samad, nii väljak, väravad kui pall. Pallis on isegi õhku samapalju kui meeste pallis, ei mingit vahetegemist, nii et see on eksitus, kui arvatakse, et naiste jalgpallis on värav väiksem ning pall kergem. Erinevused on muidugi jõus ja kiiruses, meestele me ses osas vastu ei saa, neil üks samm teha – ja ma olen juba kaks sammu taha jäänud. Aga naiste jalgpall pole sugugi vähem vaatemänguline, maailmameistrivõistlustel tulevad tribüünid rahvast täis. Ma ei arva, et ka emotsionaalses mõttes naiste jalgpall meeste omale kuidagi alla jääks.

Инна Злиднис с Кубком Венгрии по футболу
Eesti jalgpallikoondise ja Ungari jalgpalliklubi Ferencváros mängija Inna Zlidnis võitis koos meeskonnaga Ungari karikat.

Kas Igor Morozovit jalgpallis õpetate ka?

Koostöö on meie vahel pidev. Võib-olla talle mõnikord ei meeldigi, et ma jalgpallist piisavalt aru saan ja mängu vaatan, hinnanguid annan. Ungaris on üsna harva õnnestunud teineteise toetamiseks mänge vaatamas käia: elasime eri linnades, rongisõit Budapestist Debreceni võtab kolm tundi, aga meie mängud on sageli olnud samal päeval. On tulnud neid telekast vaadata, aga kui mul on õnnestunud Igori osalemisega mängu vaatama minna, siis see on olnud pidupäev. Nendin, et Igor on ka iseenda põhiline kriitik, teab, millal miski hästi õnnestub ja millal mitte eriti. Kuid praegu vajab ta toetust teises plaanis – pikaldane taastumise perioodi pärast tõsist traumat ei ole kerge taluda.

Millest teie arvates naiste jalgpallis puudu jääb?

Inimestel jääb puudu arusaamisest, et naiste jalgpalli tuleb austada. Me väärime lugupidamist, kuna me teeme sama tõsist tööd nagu mehedki. Endise NSV Liidu maades valitsevad tugevad stereotüübid — "ebanaiselik asi" —, mis ei seostu üksnes jalgpalliga, vaid ka naise rolliga ühiskonnas. Ja see on kurb. Hoopis teine suhtumine on näiteks Skandinaavias, Taanis, Hollandis — seal võib naine valida endale ükskõik millise tee ega pälvi ühiskonnalt halvakspanu.

Ent tütarlapsed, kes hakkavad jalgpalliga tegelema, peavad aru saama, et see spordiala võib osutuda nende elukutseks. Ja mite ainult jalgpalliväljakul, vaid ka väljaspool seda: võib saada, näiteks, treeneriks või manageriks.

Kas on tõsi, et naiste jalgpall Eestis praegu jõudsalt areneb?

Jah, minu silmis küll. Meedia on hakanud naise ja laste jalgpalli palju rohkem valgustama ning treeningutele ei oodata nüüd enam ainult poisse, vaid ka tüdrukuid. Naistele, neidudele ja tüdrukutele avaneb hulgaliselt võimalusi ennast jalgpallis katsetada, leidub palju mitmesuguseid erineva tasemega liigasid. Minu karjääri alguses ja isegi keskel seda kõike ei olnud.

Tagid:
jalgpall, Inna Zlidnis, Eesti

Peamised teemad