05:56 29. November 2020
Kuula otse
  • USD1.1922
  • RUB90.9894
Sport
lühendatud link
Dopingusõda (74)
60 0 0

2016. aastal käivitunud Venemaa-vastane kampaania ei kujuta endast mingit äkilist sähvatust, vaid uut strateegiat. See on mõeldud tõsiselt ja pikaks ajaks

Viktor Marahhovski, RIA Novosti

Venemaa inimõiguslased astusid välja kodumaa olümpiasportlaste kaitseks. Inimõiguskeskus Memorial ja rahvusvaheline inimõiguste kaitse organisatsioon Human Rights Watch esinesid ühisavaldusega sportlaste õiguste rikkumisest seoses Pyeongchangi taliolümpiaga.

USA sprinter Justin Gatlin sattus uude dopinguskandaali
© AFP 2019 / Antonin Thuillier

"ROK-i distsiplinaarkomisjonis 2. detsembril langetatud otsuse tahumatu sõnastus Venemaa sportlaste suhtes "süütuse presumptsiooni tühistamise kohta" on 21. sajandi tsiviliseeritud ühiskonnas mõeldamatu," öeldakse avalduses. "Sedasorti kollektiivse vastutuse meetmed on loomulikud vahest ainult möödunud sajandi diktatuuride puhul, kuid täna näeme me kasvava ärevusega, kuidas düstoopia elemendid meie ellu ja mõjukate rahvusvaheliste organisatsioonide tegevusse tungivad. Vaevalt küll saab seda pidada juhuslikuks kokkusattumuseks, et Venemaa sportlaste demonstratiivne karistamine leidis aset lääneriike on vallanud Venemaa-vastase meediakampaania taustal. Isegi juhul, kui WADA informaator, kelle tunnistustel too otsus põhineb, suutnuks oma süüdistusi Venemaa Olümpiakomitee ametnike suhtes kinnitada, ei oleks ROK ikkagi tohtinud rakendada totaalset sportlaste karistamist." Ühenduste Memorial ja Human Rights Watch seisukohta toetasid Inimõiguste Nõukogu juht Mihhail Fedotov ja Helsingi grupi juht Ljudmilla Aleksejeva.

Muidugi viskan ma nalja. Tegelikult mõtlesin ma selle avalduse ise välja. Tegelikult ei ole keegi kellegi kaitseks välja astunud, kõik eelmainitud isikud on kooskõlaliselt vait.

Ja nad ei vaiki mitte sellepärast, et tegemist on spordiga – see on nende ampluaa.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Рамиль Ситдиков

Näiteks 2014. aastal esinesid ülalmainitud Memorial ja HRW ettekandega pealkirja all "Olümpiamängud iga hinna eest", kus kõneldi igasugustest kannatustest, mida võõrtöölistele olümpiarajatiste, selle uue putinliku Belomorkanali ehitusel osaks said.

Kuus aastat varem, 2008. aastal nimetasid inimõiguslased suveolümpiamänge Hiina Rahvavabariigis üksmeelselt "katastroofiks inimõigustele".

Ja isegi möödunud suvel, kui praegune totaalne Venemaa-vastane kampaania USA muude valimiskampaaniate hulgas alles hoogu kogus ja paistis tavalise vaoshoitud russofoobia taustal lühiajalise sähvatusena, läkitasid inimõiguslased eesotsas L. Aleksejevaga järsku Rahvusvahelisele Paraolümpiakomiteele enesele jahmatavalt julge pöördumise.

Selles kirjas teatasid nad, et ei kavatse vaidlustada venelaste dopingusobingu olemasolu fakti ennast. Ent mispärast kannatavad invasportlased, küsisid nad otsesõnu. "Te räägite Venemaa spordile mõju avaldanud riikliku masinavärgi olemasolust. Selles küsimuses me teiega ei vaidle. Aga mispärast te siis samal alusel (riiklikele organitele mõjuavaldamisena) ei välista paljusid teisi komiteesid? Tegemist on ilmselgete topeltstandarditega. Tulemusena rikutakse põhilisi inimõigusi Ei saa kallata kollektiivset vastutust süütute inimeste kaela. See on põhimõte, mida me kogu elu järgime. Me nõuame selle järjepidevat järgimist Venemaa riigiorganitelt ja ka rahvusvahelised organisatsioonid peavad seda järgima," kirjutasid Venemaa inimõiguslased.

Milleni see julge samm välja viis, on teada: julmalt ja demonstratiivselt paraolümplasi PyeongChangi ei lubatud, raiudes nende jaoks läbi isegi "neutraalse" osavõtuvõimaluse. Aga ega meie õiguste eest võitlejad hakanudki seda nõudma.

Miks siis inimõiguste eest võitlejad, kes poolteist aasta tagasi sõna võtsid, täna sõbralikult vaikivad?

Venemaa 2018. aasta taliolümpial: ilma lipu ja hümnita>>

Mul on oma versioon.

Sellepärast, et Venemaa inimõiguslased on sellest ajast saadik kõigest aru saanud.

5. detsember saab olema Venemaa spordis tähtis päev
© Sputnik / Рамиль Ситдиков

Ennekõike jõudis neile kohale, et 2016. aastal käivitunud Venemaa-vastane kampaania ei kujuta endast mingit äkilist sähvatust, vaid uut strateegiat. See on mõeldud tõsiselt ja pikaks ajaks. Ning mida edasi, seda vähem on selles lubatavad igasugused rumalused "universaalsete inimõiguste" kohta. Ja muuks lüürikaks.

Varem, kuni kõik olid veendunud, et särava ühepolaarsuse väljakujunemine maailmas jätkub ja miski seda ei takista, olid igasugused jutupaunikud oma ridades lubatud. Sel määral, et "mitte küll protestida, aga vähemalt vaielda."

Ent nendest aegadest on paljugi muutunud. Isegi "ülemaailmse demokraatia peaprovintsis" läks midagi viltu ja valiti vale mees. Seejärel said ookeaniüleste projektide tiivad kärbitud. Seejärel läks Süürias midagi nihu, ja kõik ei lõppenud sugugi nii, nagu mõttekojad olid ennustanud. Nüüd aga jõuab lugu juba selleni, et tibatilluke Aasia riik ähvardab maailma hegemooni ballistilise raketiga Hwasong-14 ning temaga ei juhtu seepeale midagi.

Selles olukorras on anarhia inimõiguste ja vabaduste eest võitlejate hulgas lubamatu. Kõik üle kogu maailma leiduvad komiteed ja komisjonid, keskused, laureaadid, stipendiaadid ja valitsusvälised organisatsioonid, kes on ustavad demokraatlikule üleilmastumisele ja üleilmastumise demokratiseerimisele, peavad kõlama ühtses häälestuses. Ning sellest häälestusest kinni pidama, kui õiguste ja vabaduste kontrollpaketi valdajad kollektiivselt vaikivad. Ja kõik, kes lugupeetud rahvusvahelistest autoriteetidest ei taha muutuda petisteks, enesesse sulguvad ja vakka püsivad.

Iseäranis puudutab see venelastest "maailmavõitlejaid". Nendega käib omaette arveldus. Nendele, kes lähevad üle oma sünnimaa vaenuliku, agressiivse, hübriidselt igas valdkonnas sõdiva ja leviva propaganda poolele, andestamist ei tasu loota. Isegi pisiasjades. Vastasel juhul ei garanteeriks keegi neile stipendiumeid, kutseid seminaridele, honorare konsultatsioonide je ettekannete eest, loenguid, Schengeni või USA elamislubasid. Mitte keegi ei garanteeriks midagi isegi nende välismaal lapsendatud lastele.

Aga ei. Praegu on nende õigete venelaste, kes ei taha loobuda tsiviliseeritud riikide olemusest, kodumaa suhtes omaks võetud teistsugune toon: "Propaganda on jõuetu. Putin ei suuda sundida kõiki dopingu asjus vaikima. Kuritahtlik korrumpeerunud režiim liigub järjekindlalt oma äkilise kuulsusetu lõpu poole." Venemaast tuleb kõnelda vaid niiviisi – otsustavalt ja voorimehe kombel.

Või vähemalt vaikida.

Ja sellepärast vaikivadki inimõiguslased, vaikivad korruptsiooni vastu võitlejad, vaikivad "maailmanimedega õigusteadlased". Mitte keegi ei taha endale häda kaela tõmmata nõnda hoomamatu mõiste nimel nagu "isamaaarmastus" nimel, liiati kui seda annab määratleda kuidas iganes.

Lõppude lõpuks on kõik loogiline. Kui sportlased ise oma tulevikule mõeldes ei riski rahvusvahelise instantsi vastu protestida (ja samaviisi toimivad ka Venemaa spordiametnikud), siis miks peaks inimõiguslaste kogukond see viimne mohikaanlane olema? On nad mingid sinisilmsed või?

Aga tegemist on üsna näruse sümptomiga. Sest see näitab ilmekalt terve hulga justkui "meie" privilegeeritud ühenduste puhul tegelikku solidaarsustaset oma riigi ja kamaalastega suhtes.

Kusjuures võib-olla sedaviisi ongi parem. Enamuse jaoks jääb vähem illusioone.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Dopingusõda (74)
Tagid:
Olümpiamängud, WADA, inimõiguslane, PyeongChang, Venemaa

Peamised teemad