10:07 16. November 2018
Kuula otse
  • USD1.1305
  • RUB75.2446
Eesti judokoondise endine peatreener Aleksei Budõlin

Aleksei Budõlin Eestist: sildu küll ei põleta

© Sputnik / Вадим Анцупов
Sport
lühendatud link
9030

Sidney olümpiamängude pronksivõitja, maailma- ja Euroopa meistrivõistluste medalitevõitja ning Eesti judokoondise endine peatreener Aleksei Budõlin pajatas portaalile Sputnik Eesti oma siirdumisest Šveitsi

ТАLLINN, 13. jaanuar— Sputnik, Deniss Pastuhhov. Vestlus algas Aleksei Budõlini Šveitsi judokoondise juures esialgu poole, ent lõpuks siiski täiskoormusega tööleasumise põhjustest.

Aleksei Budõlin lausus, et pärast Rio de Janeiro 2016. aasta olümpiamänge kehtestas Eesti Olümpiakomitee (EOK) uue töötasustamise korra: kui varem maksis EOK nelja aasta vältel palka peatreeneritele, siis nüüd tasustab ta ainult sportlaste isiklikke treenereid – ja sedagi toetuse kujul.

"Kalevi" peatreener Donaldas Kairys: Eestis armastatakse ründavat korvpalli >>

Need summad on üsna tillukesed, mistõttu individuaaltreeneritel tuleb teha lisatööd – näiteks lapsi treenides. Koondise peatreeneri toetamine on jäetud spordialaliitude südametunnistusele. Eesti judoliit leidis, et rahvuslik judokoondis peatreenerit ei vaja.

Kas sellise süsteemi kehtestamine sundiski teid välismaalt tööd otsima?

Ma ütleksin, et see sai signaaliks, roheliseks tuleks edasistele sammudele. Tundsin juba ennegi, et käes on aeg muutusteks, et ma tahaksin areneda, otsida uusi väljakutseid. Aga kui mind näiteks viis aastat tagasi Soome tööle kutsuti, ei olnud ma selleks veel valmis. Nii et otsus küpses tasapisi ja oli üsna pikaldane protsess.

Алексей Будылин
© AFP 2018 / JACQUES DEMARTHON
Eesti judokoondise endine peatreener Aleksei Budõlin

Sügisel, pärast Brasiilia olümpiat oli mul juba palju kergem seda otsust langetada, kuna mul olid nüüd vabamad käed. Tol aastal tegime Grigoriga (Aleksei Budõlin on Eesti judoka Grigori Minaškini isikilik treener – toim.) tohutul tööd ja saavutasime häid tulemusi. Minaškin võitis 2016. aasta Euroopa meistrivõistlustel pronksmedali ja pani end proovile olümpiamängudel – kvalifikatsiooninormid OM-ile pääsemiseks on küllalt karmid, nii et on sinna pääsemine juba iseendast väärt saavutus.

Mis te arvate, kas EOK 2016. aastal sisseseatud süsteem on Eesti spordile ja judole sealhulgas vajalik?

Kogu spordi eest ei saa ma kõnelda, aga võib-olla mõnedele Eesti spordi alaliitudele on sedasorti muudatused kasuks tulnud. Kuid Eesti judos säärane süsteem minu meelest toimima ei hakka. Esiteks napib rahalisi vahendeid ja vahel ei saa kõik isiklikud treenerid olulistele võistlustele sõita.

Teiseks on ikkagi tarvis koondise peatreenerit – see tähendab inimest, kes koordineerib rahvuskoondise tööd ja võtab endale ka vastutuse kogutulemuse eest. Nüüd sõidavad Eesti sportlased turniiridele üldiselt oma personaaltreeneritega, aga mitte kui meeskond.

Kuidas te judo taset Eestis iseloomustate?

Eestis on palju motiveeritud sportlasi. Aga judo areneb praegu maailmas väga võimsalt – nii rahalises mõttes kui ka erinevate turniiride ja treeninglaagrite poolest. Ja selleks, et kasvatada Eestis tõeliselt tugev judokas ning tõsta ta rahvusvahelisele tasemele, on vaja küllaltki palju raha. Ilma selleta ei saa me loota silmapaistvalt andekat sportlast ega treenerit. Nii et Eestis on raske loota judos lähimal ajal kaalukaid tulemusi.

Kas Šveitsi judo tase on kõrgem?

Õige mitmes mõttes – jah. Šveitsis töötab terve spetsialistide meeskond. Šveitsi koondise itaallasest peatreener, kes on ühtlasi tehniline direktor, on oma seitsme tööaastaga loonud Šveitsis riiklike ja piirkondlike keskuste astmiksüsteemi, ehitanud omamoodi püramiidi.

Suhtumine sellesse spordialasse on muutunud märksa tõsisemaks, rahastamine suuremaks, kõrgete tulemuste saavutamisest huvitatud sportlasi on rohkem. Šveitsis on hea baas selleks, et valida motiveeritud poisse, kellega on lust tööd teha. Meeskonnas on treenerid, kes valmistavad ette kindlas vanuses judokaid, ja on need, kes vastutavad kogu meeskonna eest tervikuna – nii kadettide kui juunioride kui täiskasvanute eest. Mina hakkan tegelema Šveitsi põhimeeskonnaga ja suuresti vastutama üleminekuvanuses (juunioridest täiskasvanuiks) sportlaste eest, kes on 21–22-aastased.

Reinar Hallik
© Sputnik / Ангелина Мандрыка

Möönan, et ka sissetulekud on šveitsi peredes suuremad kui eestlastel, seega on lapsevanematel Šveitsis rohkem võimalusi oma peres sirguvat noorsportlast aidata. Ja kui Eestist sõidetakse treeninglaagritesse tavaliselt kahe- kuni viiekaupa, siis Šveitsist tuleb korraga kaks-kolmkümmend inimest. Pole ime, et neil oli vaja üht treenerit lisaks – niisuguses mahus läks juba raskeks asja hallata.

Mismoodi see võimalus Šveitsi koondisega töötada esile kerkis?

Sinna aitas sattuda Eestis sündinud judokas Otto Imala, kes sai Šveitsi kodakondsuse ja esineb nüüd selle riigi koondises. Imala on Minaškiniga samas kaalukategoorias ja kui nad Grigoriga Tallinnas sparringuringis olid, sain ma Imala treeneri kaudu kuulda, et Šveits otsib treenerit.

Leppisine Šveitsi poolega kokku, et hakkame koos töötama, ja kuna see koostöö osutus vastastikku kasulikuks, otsustasime lõpuks sõlmida püsilepingu. Üheks punktiks selles on – kolimine Šveitsi. See on ka minu jaoks parem – sportlastega kohapeal töötada on lihtsam kui visiitide kaupa. Kusjuures Imala saab varsti 21-aastaseks, nii et tuleb minu hoolealuste sekka.

Kas Grigori Minaškin jäi nüüd isikliku treenerita?

Mitte päris. Minaškinit aitan ma edasi, nii nagu saan. Ta on oskaja, piisavalt sihikindel mees ja sellises eas, mil treenerit iga päev enam tarvis ei ole. Nõnda et püüan oma tegevusi ühitada: näiteks selle aasta algul tuleb suur treeninglaager Austrias, kuhu tuleb nii Šveitsi kui Eesti koondis, seal me teed ristuvadki. Šveitsi poolel pole midagi selle vastu, et ma Minaškinit treeniksin, kuigi teda tatamil sekundeeerida, seega Eestit esindada ei ole mul enam õigust.

Алексей Будылин - личный тренер дзюдоиста Григория Минашкина
© Sputnik / Вадим Анцупов
Eesti judokoondise endine peatreener Aleksei Budõlin

Millal te Šveitsi kolite?

Ametlikult algab uus tööleping 1. märtsist, enam-vähem selleks ajaks kolimegi. Vanemale tütrele tuleb kool leida – ta on 16-aastane. Meie noorem poeg on alles 3,5-ne, aga lasteaeda võetakse alates neljandast eluaastast, nii et aega veel on. Naisele otsime samuti kohta, kus tal oleks võimalik ennast teostada.

Sillad Eestiga on põletatud?

Ei sugugi, Eesti kodakondsusest me ju ei loobu, kuhugi ei põgene. Me pole pagulased ja võime alati Eestisse tagasi tulla, liiatigi elavad siin meie vanemad, sugulased ja sõbrad. Aga minu prioriteet on praegu – kuus aastat tööd Šveitsis. Eeldan, et on kasulik sukelduda teise keskkonda, õppida keeli, saada kurssi teistsuguse mentaliteediga – kõik see motiveerib ja lisab energiat. Ma reisin alates kahekümnendast eluaastast pidevalt kogu maailmas ringi, seetõttu on teistes riikides elamine minu jaoks täiesti tavaline nähe. Uueks kogemuseks on Šveitsi kolimine valdavalt mu naisele ja lastele.

Kus te elama hakkate?

Üsna Zürichi lähedal. Šveitsis elavad paljud umbes 35–40 kilomeetri kaugusel suurest linnast, kus tööl käiakse, ning ühistransport (rongid, bussid, veetrammid) on niivõrd hästi korraldatud, et autot sageli ei kasutatagi, eelistades igapävaseks töölesõiduks ühistransporti.

Eesti keel meelest ära ei lähe?

Naine räägib mul kodus lastega eesti keeles, mina räägin naise ja lastega vene keelt ja samaviisi suhtleme ka edaspidi. Seega on need kaks keelt laste jaoks põhilised ja ma ei usu, et lapsed või meie need keeled kunagi unustame. Aga vaat teisi keeli tuleb veel ära õppida – tingimata saksa keel (naine koos tütrega käib juba kursustel), vahest ka prantsuse ja itaalia keel. Ja muidugi inglise keel.

Muide, mis keeles te Šveitsi judokoondisega suhtlete?

Oleme kokku leppinud, et kõige parem on teha seda inglise keeles, kuigi keeli on kasutusel tõesti palju. On ju Šveitsis neli ametlikku riigikeelt (inglise keel nende hulka ei kuulu – toim.). Meie ettevalmistuskeskus asub näiteks saksakeelses piirkonnas, kuid toimub ka ühiseid treeninguid sportlastega Šveitsi prantsuskeelsest osast.

Šveitsi koondise peatreener aga itaallane, kellega suheldakse itaalia keeles. Kõlab ka eesti keel – eesti keeles suhtlen ma Otto Imalaga. Ja lisaks on veel probleeme murrakutega, mille tõttu šveitslased riigi eri osadest üksteisest alati aru ei saa. Seetõttu sai põhiliseks suhtluskeeleks valitud inglise keel, mis aitab arusaamatusi vältida.

Te mängite päris hästi näiteks jalgpalli ja võrkpalli. Kas Šveitsis tekib võimalus ka teiste spordialadega tegelda?

Jaa. Šveitslased on väga sportlik rahvas. Ja isegi riiklikus keskuses, kus me treenime, on kõik, mida hing ihaldab – nii saalijalgpall kui rannajalgpall kui mägironimine kui ballitantsud. Meie tütar näiteks tegeleb rull-iluuisutamisega ja seegi spordiala on seal teretulnud.

Алексей Будылин
© AFP 2018 / JACQUES DEMARTHON
Aleksei Budõlin on Sidney olümpiamängude pronksivõitja, maailma- ja Euroopa meistrivõistluste medalitevõitja

Kas te ei kahetse, et valisite nimelt judo?

Sellistele küsikustele vastan ma alati filosoofiliselt. Arvan, et kui sa oled hommikul ärganud, vaatad peeglisse ja oled sellega rahul, mida seal näed, siis tähendab see, et sinu langetatud otsused ja sinu valikud on olnud õiged. Ja mina ei kahetse midagi.

Judos ühendasin ma enda jaoks teiste lemmikalade elemendid – nii jalgpalli kui võimlemise kui võrkpalli, kuna judos on tarvis näiteks koordinatsiooni, vastupidavust, füüsilist jõudu. Aga oma tööks saan ma nimetada ainult judot – kõik ülejäänu on harrastused.

Tagid:
judo, peatreener, võitja, sport, Eesti judokoondis, EOK, Aleksei Budõlin, Šveitsi, Eesti

Peamised teemad