06:30 20. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1067
  • RUB70.6938
Taliolümpia mängude avamine Pyeongchangis

Keelake olümpia

© AFP 2019 / Brendan Smialowski
Sport
lühendatud link
PyeongChang 2018 taliolümpiamängud (38)
11740

Olümpiamängud süvendavad raiskamist ja aitavad diktaatoritel oma prestiiži kinnistada. Kellele neid tarvis on?

TALLINN, 25. veebruar — Sputnik. Selles, kellele ja milleks olümpiamänge tarvis on, püüdis selgust luua Julia Ioffe USA ajakirja The Atlantic veergudel, vahendab Inosmi.

Mis kasu olümpiamängud meile toovad peale selle, et nad toidavad korruptsiooni, viivad riigid mõttetute raiskamisteni, äratavad rahvuslikke tundeid, toimivad geopoliitiliste hõõrumiste onanistliku aseainena ja katavad autoritaarseid riigipäid välispidise legitiimsusega?

Olümpiakomitee president Thomas Bach (keskel)
© Sputnik / Антон Денисов

Ma küsin seda tõepoolest iga kahe aasta tagant: milleks on vaja olümpiamänge? Miks me jätkame nende korraldamist? Mõistagi võib neist osavõtmine olla sportlastele oma karjääri tipuks ja tasuks raske töö eest. Võib-olla tähendab see kogu nende elu ambitsioonide täitumist. Kuid mis mõtet on sel meie kõigi jaoks? Peale kiireltmööduva võimaluse nautida uhket vaatemängu ei ole olümpiamängudes eriti midagi toredat. Kusjuures need mängud toovad teravamalt esile nii mõningaidki inimloomuse halvimaid eripärasid.

Venemaa 2018. aasta taliolümpial: ilma lipu ja hümnita>>

Pea iga kord, kui mingis linnas toimuvad olümpiamängud, tuletavad need meile meelde, kuivõrd vähe maksab inimese elu ja väärikus võrreldes rahasummaga, mida nõuab mängude korraldamine. Pekingi 2008. aasta suveolümpia eel jäi ühtede arvestuste kohaselt oma kodudest ilma poolteist miljonit pekinglast. Sealtpeale on ühe uuringu hinnangute kohaselt ligi kaks miljonit inimest väevõimuga 20 aastaks ümber asustatud, et olümpiamängudele maailma eri riikides ruumi teha. Vancouveris põhjustasid ettevalmistused olümpiamängudeks elamufondi puudujäägi, mis omakorda tõi kaasa kodutute arvukuse kasvu 2010. aasta taliolümpia eel. Lisaks surmajuhtumitele Sotši taliolümpia eel tõsteti tuhanded inimesed kodudest välja, et vabastada linnaruumi staadionide ja liuväljade rajamiseks, mida kõigest paar korda kasutati.

Olümpiamängud on võõrustavale poolele haruharva kasulikuks investeeringuks. Alati esineb ülekulusid ja need on alati nimetamisväärsed. Tihtilugu maksavad linnad, kus mängud toimuvad, veel aastaid võlgu tagasi ent rajatistel, millele raha kulutatakse, on sedavõrd ajutine iseloom ja kokkuvõttes on need niivõrd kasutud, et neid võib nimetada akadeemilise terminiga "valge elevant". Olümpiamängude eel räägitakse pidevalt sellest, et olümpiaküla ja spordirajatised soodustavad linna, turismi ja taristu arengut, et edaspidi hakatakse siin spordiüritusi korraldama. Kuid tegelikkuses saab see harva teoks. Järgmised turniirid osutuvad paratamatult tagasihoidlikemaks või, nagu näiteks Rio puhul, neid lihtsalt ei toimu. Tegemist on lihtsalt ehitistega. Võttes näiteks tohutud summad, mis kulutati lumekogumisele Sotši taliolümpiamängude jaoks, on need kulutused seotud eranditult sellega, et Venemaa kui riik, mille territooriumist õige suurel osal püsib enamjagu aastast lumi, otsustas korraldada taliolümpia ühes oma subtroopikalinnadest.

Sportlased Hwang Chung Gum и Wun Yunjong olümpiamängude avamistseremoonial
© REUTERS / Usa Today Sports/Rob Schumacher

Tohutud rahasummad, mille tasumist nõuab olümpiamängude korraldamine, ei teki tühjusest. Tavaliselt võetakse need maksurahadest, mida võinuks kulutada millelegi palju tähtsamale. Näiteks Sidney olümpiamängude ettevalmistusi kinni makstes täheldasin Uus-Lõuna-Walesi võimud tervishoiu- ja hariduseelarve kahanemist. Venemaal võtsid maksmise enda kanda riiklikud pangad, näiteks VEB, samal ajal kui majandus liikus täieliku languse suunas.

PyeongChang 2018 taliolümpiamängud>>

Jätkuvalt näeme me olümpiamängudel varjamatut poliitika ja rahvusliku üleoleku demonstratsiooni. Vaatamata olümpiaharta pidevalt korratud ja otsesele poliitilise propaganda keelule olümpiamängudel on olümpia alati olnud pigem poliitiliseks kui sportlikuks sündmuseks. Kui Ateena väejuht Themistokles viiendal sajandil enne meie ajaarvamist olümpiamängudele saabus, pajatas näiteks Plutarchos, et "publik jättis terve päevaks võistlejad tähelepanuta, jõllitades vaid teda." Nagu kirjutab David Goldblatt oma raamatus "Mängud: ülemaailmne olümpiamängude ajalugu": "Olümpiamängud on alati olnud poliitilise kapitali kujundamise ja kasutamise kohaks."

Kaasaegsed olümpiamängud kujunesid välja kahe 19. sajandi eripära kokkulangevuse tulemusena: vaimustuses igasugusest muinsusest ja karmi etnilise rahvusluse tuules. Sel puhul pole üllatav, et olümpiamängud kujunesid foorumiks rahvuslusele, areeniks, kus riigid tõestavad, et nad on parimad kõige madalamas, loomalikus tähenduses – kehalise jõu demonstreerimise läbi. 1936. aasta häbiväärsed olümpiamängud hitlerlikus Berlinis olid vaatamata Jesse Owensi ootamatule tulemusele võimaluseks legitimeerida uus natsionalistlik riigikord.

Külma sõja esimestel aastatel haaras Jossif Stalin olümpiamängudest kinni kui võimalusest uuel võitlusväljal Ameerika Ühendriikidega konkureerida. "Kreml suhtus sporti kui võimalusse saavutada rahvusvahelist tunnustust ja legitiimsust," kirjutab Erin Elizabeth Redihan oma raamatus "Olümpiamängud ja külm sõda, 1948–1968". "Stalin ja tema mantlipärijad püüdsid kõigest jõust luua ja ülal pidada kõikehõlmavat riiklikku spordistruktuuri, mis suudaks võistelda Ameerika Ühendriikidega, ja nagu nad lootsid, jätta nood varju kahe vastastiku seotud ülesande täitmisega: saavutada rahvusvaheline tunnustus ja võita külm sõda spordivallas." Otseliin seob seda vana nõukogude poliitikat dopinguskandaaliga, mis on Venemaa sportlaste ja spordiametnike karjääre rööbastelt maha võtnud, kuna eesmärgid – sportlik triumf kui geopoliitilise võimsuse väljendus – õigustab abinõusid.

ROK
© Sputnik / Антон Денисов

2008. aasta olümpiamängud Pekingis ja 2014. aasta taliolümpia Sotšis teenisid üht ja sama eesmärki: näidata maailmale, et Hiina ja Venemaa režiimid on saanud uueks geopoliitiliseks ja majanduslikuks liikumapanevaks jõuks. Seekord kasutab Kim Chŏng-un Pyeongchangis oma sordisõpru ja iluuisutajaid üsna samaviisi, nagu ta kasutab oma kontinentidevahelisi ballistilisi rakette – et näidata maailmale, et ta on kohal ja ta on tõsine riigijuht, kellega ei maksa naljatada. (Lisaks sellele püüab ta keelitada Lõuna-Koread tolle ajaloolisest liidust Ameerika Ühendriikidega lahku lööma.)

EV100: Olümpia ootuses — sangarid ja harrastajad nüüd ning vabariigi algusaastatel>>

Olümpiamängud on tänu oma poliitilisele olemusele seisnud silmitsi ka vägivallaga, nagu Münchenis 1972. aastal, mil 11 Iisraeli sportlast võeti pantvangi ja tapeti Palestiina terroristide poolt, kes üritasid juhtida tähelepanu oma vendade osatähtsusele, kui kogu maailm oma pilgu nende poole pööras. Teistele mängudele järgnes teistsugune vägivald: olles püsti pannud eduka vaatemängu ja võites medaliarvestuse Sotšis, tundis Putin endas jõudu annekteerida Krimm ja alustada verist sõda Ida-Ukrainas. Seda konflikti pole seniajani suudetud lahendada, selles on hukkunud üle 10 000 inimese.

Mis on siis teisel kaalukausil? Mida niisugust annavad meile olümpiamängud, et me ei saa teisi meistrivõistlusi ja väiksema ulatusega võistlusi sama pilguga silmitseda? Kas me tõesti võime tõepoolest teeselda, et võimalus vaadata spordiala, mida väljaspool olümpiat naljalt keegi ei vaata – curling, jõutõstmine, bobikelgutamine – väärib kogu seda korruptsiooni, raiskamist ja poliitilisi inetusi? Kas tõesti on meil tarvis hokivõistlusi justnagu varjusõdu? Minu meelest mitte.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
PyeongChang 2018 taliolümpiamängud (38)
Tagid:
Olümpiamängud, PyeongChang

Peamised teemad