18:08 23. Veebruar 2017
Tallinn-1°C
Kuula otse
Donbass.

Donbassi turismireisile

© Sputnik / Дэн Леви
Turism
lühendatud link
9810

Tegutsevat reisibürood pole Donbassis leida, nad on kõik suletud. Vaatamata sellele on turistid Donetskis täiesti olemas ja nende arv kasvab pidevalt.

TALLINN, 19. Juuni — Sputnik. Sellest, miks välisturism Donbassis üha populaarsust võidab, kirjutab Aleksandr Rõbin väljaandes gazeta.ru.

Tegutsevat reisibürood pole Donbassis leida, nad on kõik suletud. Kui mingi kontor reisibüroo sildi all tegutsebki, siis tegeleb see reisijateveo korraldamisega Ukrainasse või Venemaale. Vaatamata sellele on turistid Donetskis täiesti olemas ja nende arv kasvab pidevalt. Piirkond, mis ei tekitanud välismaalastes erilist huvi isegi 2012. aastal Ukrainas toimunud jalgpalli Euroopa meistrivõistluste ajal, kogub nüüd, tänu jätkuvale sõjategevusele, järjest populaarsust.

Täna on Donetsk linn, kus vaid 3 kilomeetri kaugusel rindejoonest niidetakse muru ja töötavad moodsad vesipiibukohvikud. Puškini puiestee (Moskva Arbati analoog) on õhtuti jalutajatest tulvil, siin lahutavad meelt igas vanuses inimesed, palju on euroopalikes, mitte moestläinud või spordiriietuses noori. Tänavamuusikud mängivad ja laulavad hoopiski mitte sõjalaule.

Puiesteel patrullivad jalgratastel politseinikud. Nad on tenniskingades, lühikestes pükstes ja relvastamata, vööl vaid raadiojaamad. Sellest, et äärelinnas käib lahingutegevus, annab märku vaid harv "kõmin", nagu kohalikud raskesuurtükituld nimetavad.

"Põhimõtteliselt on Donetsk tagasi saanud oma ennesõjaaegse elurütmi," räägib kohalik elanik Maksim. Suvel 2014 Venemaale sõites sai temast põgenik. Sellest ajast elab ta kord Voronežis, siis jälle Donetskis. Voronežis on tal töökoht, Donetskis sõbrad. Ta sõidab siia pühadeks, et lihtsalt sõprade ja tuttavatega "hängida". "Võrreldes sellega, mis oli enne sõda, torkab silma, et inimesi ja autosid on vähemaks jäänud. Kui äärelinnadesse mitte sõita, siis polegi tulistamise jälgi peaaegu näha."

Just lahingutegevusega purustatud äärelinnade pärast välisturistid linna tulevadki. Peamiselt on need Venemaa kodanikud, kuid tullakse ka Euroopa Liidu riikidest.

Üks nendest on Krzysztof, Poolast, Wroclawist. Ta tunnistab ausalt, et kui poleks lahingutegevust, poleks ta Donbassi eluilmaski sõitnud. "Mida siin teha on? Vaadata tehaseid, kaevandusi? Mind see eriti ei tõmba. Mind huvitab, miks samas riigis elanud inimesed äkki üksteist vihkama ja tapma hakkasid."

Donetski Rahvavabariigi sõjaväelased (omakaitseväge pole enam, selle asemel on kutseline sõjavägi) jutustavad lugusid Poola palgasõduritest, keda teatakse hulgaliselt Ukraina armee poolel sõdivat. "Meil arvavad inimesed, et Donetsk ja Lugansk on väga ohtlikud piirkonnad, midagi Islamiriigi (Venemaal keelatud terroriorganisatsioon — gazeta.ru) sarnast, kuid mitte kõikidele, vaid just poolakatele ja mõnedele teistele eurooplastele. Meil ollakse veendunud, et siin vihatakse poolakaid, sest meie valitsus toetab Petro Porošenko valitsust ja Ukraina terviklikkust," räägib Krzysztof.

Et kontrollida, kuidas kohalikud sõjaväelased tegelikult Poola kodanikusse suhtuvad, tegime koos temaga tiiru mõnes Donetski Rahvavabariigi linnas. Kontrollpostidel peatati meid vaid dokumentide kontrolliks, ei rohkemaks. Ka sealsed sõdurid rääkisid, mida nad olid kuulnud Poola palgasõduritest Ukraina sõjaväes, kuid mingit agressiivsust nad seejuures üles ei näidanud.

Enne sõitu tundus kõige tobedama seletusena öelda kohalikele sõjaväelastele, et Donetskisse tuleku eesmärk on turism. Mis turism saab olla mõne kilomeetri kaugusel rindejoonest? Aga tuli välja, ja praktika kinnitas seda, et just selline vastus lahendas kõik arusaamatused.

Donetski sõjaväelased olid kas ise turistidega juba kokku puutunud või olid nendest kuulnud. Krzysztof'ile neil mingeid etteheiteid polnud, isegi sellepärast mitte, et ta oli Donetski RV territooriumile sisenenud Ukraina poolelt (selleks, et siseneda erioperatsiooni piirkonda Ukraina poolt, vormistas ta loa interneti teel, Donetskis ei nõudnud talt keegi üldse mingit luba).

Läti kodanik Anna elab Donetskis juba peaaegu kaks aastat. Ta tuli siia 2014. aasta augustis, alguses vabatahtlikuna, siis aga sai ta tööle kohalikku haiglasse. Kui tekkis võimalus elamispinda üürida, hakkas ta sotsiaalvõrgustikes leviva rahvusvahelise külaliste vahetusprogrammi Couchsurfing kaudu külalisi kutsuma.

Poole aasta jooksul on tal juba 63 külalist käinud.

"Tullakse väga erinevatel põhjustel. Mõni tahab tõesti teada, mis siin toimub. Keegi tahab varemeid näha, lihtsalt vaadata, milline näeb välja lahingutegevuse järgne olukord," räägib Anna. Tema arvates hakkab inimestel eelarvamus tunnustamata vabariikide suhtes vähehaaval kaduma. Nad saavad aru, et võiavalt vabalt siia tulla, ise siin kõike oma silmaga vaadata ja kohalikelt elanikelt pärida. "Et siin ei ole selliseid õudusi nagu meedia kujutada püüab," räägib ta.

Ukraina sõjaväe poolt purukspommitatud kvartalid lennuvälja ja Peski asula juures on Donetski lähedal olulisemad vaatamisväärsused. Nendes piirkondades ei ela praegugi peaaegu kedagi.

Mürskude otsetabamusest või kildudest purustatud korruselamud, "kokkukukkunud" eramajad, plahvatustest purustatud asfalt. Ja hämmastav vaikus. Pole isegi linde, keda eesliinist eemal olevates õuedes ja alleedes on kõikjal palju.

Majade hoovides ja sissekäikude juurde rajatud juurviljaaedades toimetavad vähesed pensionärid. Keegi tuleb väikest remonti tegema. Aegajalt "kõmisevad" Peski asula ja lennujaama kandis paugud ja plahvatused, tärisevad käsitulirelvad. Oktjabrski asulas, kus tulevahetus on käinud juba Donetski esimestest kokkupõrgetest, seega 26. maist 2014. aastast peale, on eesliinile kõige lähemalolev hoone linna ainuke mošee. Hoonet on paaril korral tabanud mürsk, kuppel on läbi lastud, kuid hoone ise püsib püsti.

Mošeed valvab kohalik tatarlane, kaevur Ilsor. Ta kahetseb, et Donetski RV-s käib liiga vähe inimesi, liiga vähe eurooplasi, kes peaksid purustusi ja sõjatagajärgi nägema. "Võibolla siis lõpeks sõda rutem. Kui eurooplased näeksid oma silmaga, mida Porošenko siin kokku keeranud on, ütleksid nad oma presidentidele: "Lõpetame õige selle Ukraina toetamise, sunnime teda Donbassiga ära leppima,"" arutleb Ilsor.

Siiski on kõige raskemate purustustega linnad Donbassis Debaltsevo ja Uglegorsk. Nende infrastruktuur ja hooned on kannatada saanud, vastupidi, rohkem Donetski ja Luganski sõjaväelaste tegevuse läbi 2015. aasta veebruaris. Siis olid seal Ukraina sõjaväe positsioonid. Endiselt on näha täielikult purustatud hooneid (kuigi Süüria linnade purustuste tasemest on asi kaugel). Donetski RV valitsus püüab neid purustusi võimalikult kiiresti lappida. Parandatakse ka ühiskondlikke hooneid (koole, haiglaid ja lasteaedu) ja elumaju.

Gorlovka, mis alatasa figureerib meedias kui Ukraina sõjaväe pideva turmtule all ägav linn, sai pooleaastase sõjategevuse läbi märksa vähem kannatada kui Debaltsevo ja Uglegorsk. Tegelikult paistavad kesklinnas hoopis rohkem silma Ukraina iseseisvuse 23. aastapäeva pidustuste tagajärjed, kui sõjapurustused — kvartalite kaupa purustatud staliniaegseid maju, lagunenud rõdusid, fassaadikaunistusi ja tükkidena maha langenud krohvi.

Intensiivses lahingutegevuses, mis toimus 2014. aasta suvel ja 2015. aasta talvel kannatada saanud sõjatehnikat lahingupaikades enam pole. Vanametalliäri on Donetski ja Luganski RV-des aktiivselt taaskäivitunud.

Kui nendes vabariikides oli veel omakaitse, kellele rahapalka ei makstud, vedasid omakaitseväelased lahingus pihta saanud lahingutehnikat välja isegi neutraalsetelt aladelt, et see metallikokkuostu toimetada ja mingitki raha saada.

Luganskis remonditakse sõjategevuses kannatada saanud infrastruktuuri hoopis aeglasemalt. Seepärast tunduvad Luganski purustused märksa suuremad, kui Donetskis, kuid tegelikult tulistati Luganskit vaid kuu-poolteist, Donetskit aga kaks aastat. See-eest on Luganski all säilinud Ukraina vägede taganemisel maha jäetud positsioonid, mis ehitati sinna linna piiramise ajal.

Maikuu lõpul ilmus Luganski RV-s uus vaatamisväärsus — Altševskis püstitati esimene mälestussammas omakaitseväelaste ülemale, brigaadi "Prizrak" (v.k. — viirastus, toim) komandörile Aleksei Mozgovoile. Kaks Venemaa turisti sõitsid just sellepärast Altševskisse, kuna polnud kindlad, et auasammas seal kaua püsib (selle püstitamist ei olnud Luganski RV juht Igor Plotninski sanktsioneerinud ja linna elanike seas levis kuuldus, et ausammas võidakse maha võtta, kuigi olukord lahenes hiljuti).

Sõjaturism, see tähendab piirkondade külastamine, kus relvakonfliktid parasjagu toimuvad või on äsja lõppenud, hakkas maailmas populaarsust koguma 1990-ndatel aastatel.

Siis hakkasid jõukamate Euroopa heaoluriikide elanikud sõitma Bosniasse või Horvaatiasse, et seal toimuvat oma silmaga näha. Aastast 1992 oli sõjategevus seal positsioonilise iseloomuga, nagu Donbassis praegu ja võis üsna ohutult tutvuda piirkondadega, mis olid parasjagu lahingutegevusest kõrval, kuid hiljutises lahingutegevuses siiski kannatada saanud. Pärast 2001. aastat ilmsuid sõjaturistid Afganistani, sealhulgas turistid Venemaalt.

Täna on üheks populaarsemaks sõjaturismi sihtkohaks saanud tunnustamata Somaalia, kuigi see on väga kallis lõbu. Sajandivahetusel oli välisturistide ringiliikumine kogu riigi territoorium suhteliselt ohutu. Nüüd viibivad Mogadishu lennujaamas pidevalt relvastatud rühmitused, kes pakuvad ränduritele omapoolset turva- ja giiditeenust.

Sõjaturism on arenenud ka Iisraelis. Golani kõrgendikel on restoranid, mille terrassidelt saab binokliga jälgida, kuidas lähedalasuvates Süüria asulates käib sõjategevus. Seepärast polegi turistide soovis tulla Donbassi seal toimuvaga tutvuma ja vaatama, kuidas sõjategevus piirkonna elu mõjutanud on, midagi uut. Ilmselt on lähitulevikus oodata selle valdkonna kommertsialiseerimist.

 

 

 

 

Samal teemal

Agentuuri Sputnik fotokorrespondendid võitsid auhindu konkursil Picture of the Year