07:54 19. Juuni 2019
Kuula otse
  • USD1.1187
  • RUB71.8787
Pentagon

Türgi soovitab Pentagonil kapituleeruda

© Pixabay
Välisuudised
lühendatud link
Gevorg Mirzajan
10920

"Oliivipuuoksa" nime kandev operatsioon algas 20. jaanuaril ja kulgeb küllaltki edukalt, seda nii sõjalisest, sisepoliitilisest kui diplomaatilisest vaatevinklist

Gevorg Mirzajan, Vene Föderatsiooni valitsuse juures asuva Finantsülikooli politoloogiaosakonna dotsent, agentuurile RIA Novosti

"Oliivipuuoksa" nime kandev operatsioon algas 20. jaanuaril ja kulgeb küllaltki edukalt, seda nii sõjalisest, sisepoliitilisest kui diplomaatilisest vaatevinklist.

Türgi armee ja tema ankarameelsetest Süüria mässulistest koosnev "kahuriliha" tungib kolmest küljest Türgi aladega ümbritsetud Afrini rajooni korraga mitmel suunal, tehes seda vägagi edukalt. Edasiliikumine on aeganõudev, sest piirkond on mägine, rünnakuleminek keeruline ning Erdogan ei vaja liigseid kaotusi – eriti kaadrisõjaväelaste ridades. Seepärast ei sea president ka konkreetseid tähtaegu.

"Nad (ameeriklased – Toim.) tahavad, et ma seaksin lahingutegevusele ajalised piirid. Kas teie operatsioon Afganistanis on juba läbi? Aga Iraagis?" küsib Erdogan. Ta teab, et strateegiliselt võidab Türgi Afrini just kurnamistaktikaga kõige hõlpsamini – naaberaladest äralõigatud provintsil on piiratud sõjalised reservid ja mobilisatsioonivarud.

Mõistagi "põlevad" ülejäänud Süürias ja isegi Iraagis elavad kurdid vähemalt kaamerate ees olles soovist Afrini rahvuskaaslastele appi tõtata, kuid selleks tuleb neid läbida Assadi kontrolli all olev territoorium. Süürlased neid tõenäoliselt läbi ei lase, täites sellega omapoolset kohustust vastavalt Türgi, Venemaa ja Iraaniga eelnevalt sõlmitud kokkuleppele.

Sisepoliitiliselt on Erdoganil samuti kõik hästi – Türgi ühiskond toetab operatsiooni "Oliivipuuoks" täiel rinnal. "Puudub teine võimalus meie piirid terroristidest puhastada. Ameeriklaste partnerid tuleb sealt välja juurida," teatas rahvuslaste liider Devlet Bahceli.

Isegi Erdogani ideoloogilised vastased vabariiklaste hulgast loevad kurdide küsimust sedavõrd ohtlikuks, et pooldavad igati presidendi jõumeetodeid. "Oleme meie vaprale armeele täiesti kindlad ja toetame operatsiooni kahel käel," teatas vabariiklaste liider Kemal Kilicdaroglu, "Me muretseme oma äärealade turvalisuse eest. Ükski riik maailmas ei soovi, et tema piiridel pesitseks terroriorganisatsioon."

Protesteerisid vaid seltsimehed kurdimeelsest "Demokraatlikust rahvaste parteist," nimetades toimuvat "sissetungiks", kuid Erdogan andis neile selgelt mõista, et ei luba "viiendal kolonnil" end seestpoolt rünnata. "Me juurime neid (kurde – Toim.) praegu koobastest välja ega luba teil inimesi tänavaile tuua," teatas ta, "Teid jälgitakse. Pidage meeles, kui te tänavaile tulete, haaravad julgeolekujõud teil kõrist. Me ei lase teil teha, mis parasjagu pähe tuleb!"

Viimaks on Erdoganil vabad käed ka diplomaatiliselt. Kurdid organiseerivad kogu Euroopas miitinguid, kuid Euroopa Liit ega ka ülejäänud maailm ei osuta "Oliivipuuoksale" mingit vastupanu.

Prantsusmaa küll kutsus kokku ÜRO Julgeolekunõukogu, kuid selle lugupeetud liikmed, tutvunud operatsiooniga, ei mõistnud seda isegi hukka. "Diskussiooni käigus jäi kõlama ülekutse vaoshoitusele," võttis toimunu kokku Prantsusmaa suursaadik ÜRO-s Francois Delattre.

Selgub, et ka USA osutus igati kaotusseisus olevaks. Algselt esitasid nad ju türklastele väljakutse – Ankara ei varjagi, et operatsiooni üheks "päästikuks" sai ameeriklaste katse relvastada kurdid ning muuta piirkond veel üheks naabrite destabiliseerimiseks mõeldud Ameerika platsdarmiks. "Ainult idioot ei mõista, et antud reeturliku projekti sihtmärgiks on Türgi," ütles Erdogan, "meile keeldusid nad (ameeriklased – Toim.) relvi müümast, kuid terroriorganisatsioonile jagavad tapariistu tasuta. Kuidas saab meid strateegilisteks partneriteks nimetada? Või strateegilisteks liitlasteks?" Misjärel Ankara väljakutsele ka täie otsustavusega vastas, jäämata seejuures üksi, sest USA tegevus lõpetas ka senikehtinud Moskva-poolse veto.

Erdogan teatas avalikult, et kooskõlastas lahingutegevuse oma "Vene sõpradega." Kurdid võivad küll Moskvat reeturlikkuses süüdistada, kuid Venemaa ei ole hüljanud kedagi, kes tema peale loodavad ja ka tema huve silmas peavad.

Vladimir Putin rõhutas korduvalt, et seisab kindlalt Süüria territoriaalse terviklikkuse eest. Kui aga kurdid Ameerika "julgeolekujõudude" plaaniga nõustusid, rikkusid nad seda põhimõtet. Kõigile oli selge, et nende aladel loodav Ameerika platsdarm (Erdogani sõnul "terroristlik riik") oleks Damaskusest sõltumatu ega reintegreeruks Süüriasse.

Kui sai selgeks, et Ankara kasutab küsimuse lahendamiseks jõumeetodit, soovitas Kreml kurdidel heaga kokkuleppele jõuda – andes territooriumi tagasi Assadi kontrolli alla. Sellega jäänuks rahule ka Türgi ning kurdide turvalisus olnuks tagatud. Kurdid aga keeldusid, ülehinnates (järjekordselt) Ameeriklaste valmidust neid kaitsta.

Seejärel distantseerus Moskva probleemist, lastes enda ja Damaskuse asemel kurdide probleemi lahendamisega tegelda Ankaral. Mispeale ka Ühendriigid — milline üllatus — koheselt oma "käed puhtaks pesid", keeldudes oma "liitlasi" toetamast ning jättes võetud sõjalis-poliitilised kohustused täitmata.

Hetkel üritavad ameeriklased Erdoganiga kokkuleppele jõuda. Nagu Türgi kindralstaabist teatati, pakutakse Ankarale "Oliivipuuoksa" piiramist vaid Afrini provintsi aladega, liikumata edasi Manbiji suunas, toetudes seejuures Türgi ülesandepüstituse laialivalguvale sõnastusele – "operatsiooni eesmärgiks on turvalisuse ja stabiilsuse loomine meie piirialadel, terroristide hävitamine… ja meie sõprade ning vendade päästmine tagakiusamise ja julmuse eest."

"Me ei pea seda regiooni oma sõjaliste ressursside seisukohalt oluliseks," teatas USA kaitseministeeriumi keskväejuhatuse ülem kindral Joseph Votel. Washington võttis oma avaldused "Süüria Kurdistani julgeolekujõudude väljaõppest" tagasi ja pakkus Rex Tillersoni kaudu Ankarale läbirääkimisi teemal "kuidas olukorda stabiliseerida ja samaaegselt vabaneda Türgi põhjendatud kartustest oma turvalisuse osas. Võib-olla ka kogu Afrini vallutamisest loobudes, rahuldudes vaid piiriäärse "turvatsooni" loomisega."

Ametliku vastusega esines Türgi välisministri asetäitja Bekir Bozdag: "Kui nad ka tegelikult koostööd soovivad, siis meie oleme selleks valmis. Esimese sammuna võiksid nad lõpetada terroristide relvastamise ja desarmeerida jõugud, kellele relvi juba jagada jõuti."

Ameeriklased aga ei ole valmis kurde desarmeerima (selle reaalne teostamine polegi nii lihtne), mistõttu läbirääkimiste õnnestumise tõenäosus on madal. Vähemalt seni, kuni Ankaral säilib võimalus kogu Süüria kurdide küsimuse lahendamiseks ning teadmine, et Washington ei ole valmis Türgi vastu sanktsioone rakendama ega teda NATO-st väljaheitmisega ähvardama.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Pentagon, Mirzajan, USA

Peamised teemad