09:45 19. Oktoober 2018
Kuula otse
  • USD1.1505
  • RUB75.5050
Bulgaaria rahvaarv on kahanenud allapoole seitset miljonit

Arvamus: Bulgaaria on sõna otseses mõttes suremas

© Sputnik / Алексей Витвицкий
Välisuudised
lühendatud link
Irina Alksnis
8720

ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu andmetel on Bulgaaria rahvaarv kahanenud allapoole seitset miljonit. Viimase kolme aastakümne jooksul kaotatud kaks miljonit inimest, kusjuures praegu on olukord hullem kui vahetult pärast Teist maailmasõda.

Irina Alksnis, RIA Novosti

ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu andmetel on Bulgaaria rahvaarv kahanenud allapoole seitset miljonit. Nagu seda uudist kommenteeris Bulgaaria akadeemik Pjotr Ivanov, "Bulgaaria on kliinilises demograafilises surmas, ta on suremas… Me oleme kõige kiiremini hääbuv rahvas maailmas."

Euroopa demograafia: muutuva maailma stsenaariumid >>

On tähelepanuväärne, et 1946. aasta rahvaloenduse kohaselt elas toona riigis 7 029 349 inimest, aastal 1985 aga oli elanikke 8 948 649. Nõnda on viimase kolme aastakümne jooksul kaotatud kaks miljonit inimest, kusjuures praegu on olukord hullem kui vahetult pärast Teist maailmasõda.

Antud uudis võiks anda ainest tõsisele arutelule tänapäevase maailmakorralduse võtmeküsimustes. Ühest küljest on Bulgaaria rahvastiku rängima, kui mitte öelda – katastroofilise kahanemise põhjused igati ilmsed – ja need on äärmiselt ebasoodsad Euroopa Liidu suhtes, kuivõrd toimuv on selle riigi "euroopaliku valiku" otseseks tagajärjeks.

Veel võrdlemisi hiljuti õitsenguline, põllumajanduslikult ja tööstuslikult arenenud Bulgaaria on nüüdseks osutunud lihtsalt väljakurnatuks tänu EL-i poliitikale tükkis tema kvootide, subsiidiumide ja rangete ettekirjutustega. Selle tulemuseks sai Bulgaarias praktiliselt kõigi konkurentsivõimeliste ettevõtete hävitamine ja majanduse laastamine, mis on omakorda fataalselt mõjutanud demograafilisi protsesse – töövõimelise elanikkonna massilist väljarännet, sündimuse langust ja nii edasi.

Samalaadsete olukordadega seisavad silmitsi peaaegu kõik riigid, kes kuuluvad EL-i ääremaade hulka ja alles pürgivad sellega alles liituma. Eriti märgatav on see nõukogudejärgses areaalis – Baltikumist kuni Ukrainani.

Teisalt võib keegi vastu vaielda, et pole Venemaa asi Bulgaaria probleemidele näpuga näidata ega Euroopa pärast muret tunda, arvestades, et temal enesel on kujunenud vägagi ebasoodus demograafiline olukord. Kusjuures käesoleval aastal ähvardab see olukord tõsiselt halveneda ja huvi Bulgaaria probleemide vastu tähendab üksnes kellegi teise silmas pinnu nägemist.

Lätis on võrreldes 1990. aastaga 230 000 noort vähem >>

Tuleb tunnistada, et sel "kellelegi" on õigus – teatud määrani. Olgugi et Venemaa ei ole Bulgaaria kombel kaotanud veerandit elanikkonnast, on Venemaa demograafilised probleemid hästi teada. Näiteks Baškorostanis sündis tänavuse aasta jaanuarist maini 759 last vähem kui möödunud aasta samal perioodil, Udmurtias aga vähenes sündide arv 525 võrra.

Baltimaad ei adu kõigi demograafiliste probleemide tõsidust, illustratiivne foto
© AFP 2018 / BJÖRN LINDGREN/TT / TT NEWS AGENCY

Venemaa on tõepoolest libisemas ennustatud demograafilisse auku, mis on tingitud 1990. aastate katastroofiliselt madalast sündimusest – see põlvkond on jõudnud aktiivsesse fertiilsusikka. Praegused sotsiaalmajanduslikud mured avaldavad kahtlemata samuti oma mõju kodanike demograafilisele käitumisele.

Muuses võiks märkida, et igasugune arutelu Bulgaaria (Või Venemaa) demograafia halvenemise üle eraldatult ülejäänud maailmast ei oler tõsiseltvõetav, kuna kogu arenenud (ja juba oluline osa mitte eriti arenenud) maailm seisab selles valdkonnas silmitsi kõige keerulisemate probleemidega, kaasa arvatud elanikkonna vananemine, sündimuse langus ja nii edasi.

Nii et Läti, Jaapani, Bulgaaria, Prantsusmaa, Venemaa ja kümnete teiste riikide muredel on sisuliselt üks-sama alus. Lihtsalt kohalik eripära asetab igale riigile oma pitseri, mis lõpuks annabki mõneti – ja märgatavalt – erineva tulemuse. Näiteks sihipärane ulatuslik sisserändajate Euroopasse importimise poliitika on mõeldud justnimelt lahendamaks lääneriikide elanikkonna vananemise ja tööjõu vähenemise probleemi, mille tulemusena demograafia-alane statistika "vanas" Euroopas näitab märksa paremaid tulemusnäite kui EL-i idaosas.

See vaatenurk on samuti täiesti põhjendatud. Kriisil on tõepoolest ülemaailmne ulatus, kus iga riik näitab ette selle erinevaid variatsioone.

Aga on üks põhimõtteliselt oluline nüanss: ilmneb otsene seos selle kriisi sügavuse ja ühe või teise riigi suveräänsuse taseme vahel.

Lõpptulemusena kannatavad riigid kõrgemalseisvate struktuuride jäigas alluvuses olevad riigid (olgu Bulgaaria või Leedu EL-i suhtes või Jaapan Ameerika Ühendriikide suhtes) palju keerulisemate rahvastikuprobleemide käes kui need, kes püüavad ajada iseseisvat poliitikat.

Ratas: Eesti rahvastikuprobleemid jäävad suurimaks väljakutseks >>

Põhjused on ilmselged. Liberaalse üleilmastumise õitsenguperioodi heleroosad illusioonid on hääbunud ja on selgunud, et nende taga peitusid neokolonialistlikud tavad, kus domineerivad suurriigid pumpavad harjumuspäraselt välja alluvate riikide ressursse, seejuures nii looduslikke kui majanduslikke kui ka inimressursse. Kusjuures Bulgaaria on selles mõttes eredaim näide: majandus on laastatud, elanikkond on läände ära läinud, aidates seeläbi "vana" Euroopa muresid lahendada.

Bulgaaria ja EL-i lipud
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Võib arutleda, kuivõrd edukas ja õige oli otsus tohutuid sisserändajate masse Aafrikast ja Lähis-Idast EL-is vastu võtta, kuid ei saa eitada, et liidu juhtkond on tegutsenud täiesti sihipäraselt, üritades lahendada nende ees seisvaid rahvaarvuga seotud probleeme ning seejuures oli tal tolle kampaania tarvis poliitilist tahet ja vahendeid.

Sarnased on asjalood ka Venemaa puhul, kellel on selles küsimuses Euroopa nõukogudejärgsete riikide seas (erandiks ainult Kesk-Aasia riigid) parim olukord. Kusjuures meetmed, mida Venemaa juhtkonna poolt olemasolevate probleemide lahendamiseks rakendatakse, on samuti laialdaselt teada – alates sisserändajate ligimeelitamisest kuni sündimuse stimuleerimiseni.

Ent mis peamine, Moskval on olemas nende meetmete realiseerimiseks hädavajalik suveräänsuse aste, mis kokkuvõttes annabki viimastel aastatel tulemusi, hoolimata mis iganes raskustest ja negatiivsetest teguritest.

Tegelikult on Bulgaarial (ja teistel raske rahvastikukriisi kütkes riikidel) olemas retsept, tänu millele ta võib olukorrast jagu saada ja omaenese "väljasuremise" peatada. Tarvis on "ainuüksi" riiklik suveräänsus enesele tagasi saada.

Ainult et küsimus, kas riigi valitsejatel sellist soovi ja, mis veel olulisem, võimalust jagub, on lahtine.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
demograafia, suveräänsus, poliitika, rahvastik, ühiskond, EL, ÜRO, Bulgaaria, Euroopa, Ukraina, Balti riigid, Venemaa

Peamised teemad