12:01 19. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1053
  • RUB70.9405
Läti pealinn Riia

Läti hakkab Venemaad tükeldama: keda küll sõjakad klounid ähvardavad

© Sputnik / Oksana Dzadan
Välisuudised
lühendatud link
12222

Taas kord tehti ettepanek lammutada Venemaa "rahvusliku kuuluvuse järgi väikesteks osadeks". Selle käis välja sisuliselt küllaltki kentsakas tegelane – Läti seimi saadik Aleksandrs Kiršteins. Tema arvates tuleb peale Venemaa kokkuvarisemist "sõjalistele konfliktidele lõpp ning Euroopas hakkab kehtima rahu paljudeks aastateks".

Irina Alksnis agentuurile RIA Novosti

Antud arvamusavaldust võinuks ignoreerida. Lõppude-lõpuks ju nõukogudejärgsete "Euroopale orienteerunud" venevastaste vabariikide poliitikute ütlustele tõsist vastukaja eeldada ei ole.

Nii et ainult seesinane kommentaar on omal kombel "jõukohane panus" lakkamatusse absurdsete väidete voolu Venemaa vastutusest, mis on tingliku "lääne" ja läänemeelse maailma eri tasanditel üha kõlavad. Võib avada uudistevoo ja näha, näiteks, teadaannet: "Ukraina välisminister Pavlo Klimkin kritiseeris Föderatsiooninõukogu otsust kiita heaks seadus Krimmi Venemaa koosseisu võtmise päeva tähistamise kohta ja nimetas Venemaad "arenenud maailma" ees "nõrgukeseks".

Läti seimis tehti ettepanek Venemaa tükeldada >>

Esktsentriline russofoobist rahvasaadik tühisest riigist Euroopa ääremailt, ekstsentrilise russofoobse riigi minister, tuumariigi Suurbritannia minister, USA Kongressi liikmed – kõik nad üheskoos sunnivad tahes-tahtmata mõtlema: kas pole seda venevastast ekstsentrilisust nende maailmas vahest paljuvõitu?

Asi pole sugugi selles, et kõik need juba täiesti harjumuspärased Venemaa-vastased rünnakud on Venemaale halvad või ohtlikud. Küsimus on selles, mida need väljaütlemised meie naabreiks olevatele konkreetsetele vabariikide jaoks sümboliseerivad.

Sümboliseerivad nad aga vastutusest keeldumist. Juhul kui Venemaa on kõiges süüdi – alates konkreetse inimese karjäärimuredest kuni Euroopa destabiliseerumiseni, siis on see kahtlemata väga mugav seisukoht. Ainult et täiskasvanuliku ja teovõimelise maailmakäsitusega ei ole sellel mingit pistmist. Ning poliitikasse, mis iseenesest on tegusa, vastuvõtliku ja ümberkujundava maailmasuhtumise kvintessentsiks, ei puutu see seda enam.

Õigustust, et poliitikas on alati neid, kes võtavad endale ohvri ja kannatajate rolli, võinuks aktseptreerida tavapäraste "Vene agressiooni tõttu" kannatanute suhtes.

Aga sedasama rolli kohaldab enesele ka eilne (ja paljude arvates tegus) ameeriklasest maailmavalitseja, kellele selle staatuse olemuse kohaselt on nõrkus ja enese ohvriks tunnistamine vastunäidustatud.

Harjumuspärased argumendid, et "kõik juhtumid on privaatsed" või et "neist ei tohi teha üldistavaid järeldusi," ei toimi samuti, sest enam ammugi pole vahet, kas tegemist on väikese ja naeruväärse või suure ja tõsiseltvõetava riigiga.

EP saadik: kui Venemaa ja USA suhted paranevad, vahetab Läti kiiresti "jalatseid" >>

Pole vahet Ukrainal tükkis tema "võitlusega agressori vastu" ja Suurbritannial tema Skripalide juhtumiga, kus iga järjekordne kannapööre sunnib tema suhtes hämmastuses tarretuma. Pole vahet endisel USA suursaadikul Venemaal McFaulil, kes süüdistas teda kogu oma teaduskarjääri hävitamises, ja limitroof-riigi lihtsal rahvasaadikul, kes seletab, mismoodi tuleks naaberriik osadeks jaotada.

Pole vahet oma riigis vene keele väljajuurimise eest võitleva varjamatult ebaadekvaatse ukraina naiskirjaniku ja USA Kongressi liikme vahel, kes esitas resolutsiooni Putini ja Trumpi "salakohtumiste" hukkamõistmiseks.

Läti ja Venemaa lipud
© Sputnik / Alexey Tikhomirov

Ja kõik see on heldelt maitsestatud kurikuulsa ekstsentrilisusega, kus üksteist püüavad üle trumbata Boris Johnson, Donald Trump ja purumuru limitroofriikide poliitikuid.

Teisest küljest, juhul kui läänt – kogu tema mitmekesisuses – on maailma liidriks olemine ära tüüdanud, on tüüdanud selle ja omaenese saatuse eest vastutust anda, kui ta enam ei suuda muud kui ka Venemaa hübriidrünnaku ees käpad püsti ajada, mis siis ikka. Loodus tühja kohta ei salli.

Maailmas on riike, kes mäletavad, et suur poliitika tähendab lõputut rasket tööd, tohutut vastutust, hoopiski mitte Twitteris laigitavate lihtsate lahenduste puudumist ja ränkrasket koormat, mida vähesed on suutelised kandma. Ja veel ei unusta nad, et huumor on vaieldamatult hädavajalik elu osa, ent poliitika on esmajoones väga tõsine ja koguni traagiline, sest rajaneb alati nende inimeste eludel, kes väärivad seda, et neisse suhtutaks piisava lugupidamisega.

Ja need riigid tunnevad usaldusväärseid vahendeid, mis võimaldavad olla enesekindlad: venevastased meediarajud ei ulatu üle meediakanalite piiride. Need vahendid on ammu teada – sõjavägi ja laevastik.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
tükeldamine, jagamine, poliitika, russofoobia, NSV Liit, Läti Seim, Aleksandrs Kiršteins, Läti, Venemaa

Peamised teemad