17:46 26. September 2018
Kuula otse
  • USD1.1777
  • RUB77.3603
Venemaa president Vladimir Putin

Lääs leidis "Putini 120 miljardit" üles aga ära võtta ei saa

© Sputnik / Алексей Никольский
Välisuudised
lühendatud link
Ivan Danilov
17560

Venemaa presidendi miljardite otsimine on juba aastaid lääne meedia- ja luurekogukonda liikvel hoidnud. Veelgi enam, Lääne meedias, samuti mitmesugustes ekspertettekannetes ilmuvad ikka ja jälle arvandmed Venemaa presidendi "isikliku vara" või "varalise seisundi" kohta.

Ivan Danilov, blogi Crimson Alter autor

Kõige tuntumateks sedalaadi hinnanguteks on ehk Time Magazine materjal "Putini 40 miljardit dollarit" ja Daily Maili 2017. aasta artikkel, kus pakutakse 200 miljardit dollarit.

Seejuures tunnistavad Lääne poliitikud isegi, et tõendeid Vene presidendi legendaarse rikkuse kohta pole õnnestunud saada ja vaid poliitilised kaalutlused ei lase järeldada, et neid muinasjutulisi rikkusi tegelikult polegi, sest kui oleks, oleks eriteenistused üle 10 aasta kestnud otsingutega nad ka leidnud.

"Putin tegi aruka käigu": finantsmaailm valmistub vapustusteks >>

Kõige visamad (ja rumalamad) USA Kongressi ja Senati esindajad usuvad aga ikka veel, et see on vaid luurevõimekuse küsimus ning seetõttu on punktid vajadusest leida kõik "Putini miljardid" ja avaldada selle kohta ametlik aruanne alati lisatud kõikidesse Venemaa-vastaseid sanktsioone käsitlevatesse seadusandlikesse algatustesse.

Tuleb siiski avaldada tunnustust rahandusajakirjanikele, kes on kulutanud aastaid niinimetatud "Putini miljardite" otsimisele.

Majandusväljaanne Bloomberg suutis "leida" 120 miljardit dollarit, millega Venemaa presidendil on kõige otsesem seos. Tõsi, mingit propagandakasu neil sellest ei tõusnud. Asi on selles, et need "Putini 120 miljardit" ei olnud tema mustadeks päevadeks kõrvale pandud salavara, vaid presidendi vastus küsimusele, kuidas arendada Venemaa majandust ja Vene ettevõtjate sotsiaalset solidaarsust väliste sanktsioonide surve tingimustes.

Nagu eeldada võiski koosneb Bloombergi materjal ekspertide arvamustest, et Venemaa ametivõimude selline käitumine tervikuna on vale, ebasportlik, ebaefektiivne ja isegi kahjulik. Siiski on põhjendatud kahtlus, et Venemaa jõupingutused ettevõtjate mitteametlikuks ja isegi administratiivseks stimuleerimiseks kulutada raha Venemaal, selle asemel eksportida seda traditsiooniliselt maksuparadiisidesse, mis asuvad Ühendkuningriigi või USA jurisdiktsiooni all, leiavad Vene ühiskonnas tervikuna mõistmist ja toetust.

Veelgi enam, arvestades sanktsioonipoliitikat, mis põhjustab ilmset kahju isegi neile, kes on täielikult integreerunud Lääne finants- ja isegi poliitilisse süsteemi, peaks vähemalt osa Vene suurettevõtetest iseseisvalt jõudma paradoksaalsele (kuid ainult esmapilgul) järeldusele, et Venemaa projektidesse kinni külmunud raha on hoopis turvalisemas paigas, kui see, millele võib hõlpsasti küüned taha saada Ameerika Ühendriikide rahandusministeeriumi "sanktsioonide osakond".

Esimesed märgid sellest on juba olemas: Oleg Deripaska RusAl hakkas oma varasid tagasi tooma Venemaa jurisdiktsiooni alla ja Ališer Usmanovi USM ("Megafon", "Metalloinvest") on teatanud, et "USM varade ja valduste maksuparadiisidest väljaviimise protsess lõpetatakse juba lähitulevikus".

Bloomberg kirjeldas seda olukorda valitsuse survena ettevõtlusele: sanktsioonide, samuti poliitilise ja majandusliku ettearvamatuse tõttu tahavad Venemaa äriringkonnad investeerida Venemaale, kuid riik, selle asemel, et nende probleeme lahendada, sunnivad ettevõtjaid investeerima raha Venemaale vaatamata sanktsioonidele ja majanduslikule määramatusele.

Kas Putin unistab Euroopa Liidu lammutamisest? >>

Muide, selle numbri — 120 miljardit dollarit (ligikaudu 8 triljonit rubla) said nad üsna ametlikust allikast — Venemaa rahandusministeeriumi pressiesindaja avaldusest. See on täiendav "kodumaine" investeering, mis on arvustatud kuni 2024. aastani ja see peaks olema piisav, et Venemaa majandust oluliselt stimuleerida.

Eraldi tuleks käsitleda argumenti, et riik peaks kõigepealt lahendama riigisisesed probleemid, välistama välise surve ja majandusliku määramatuse ning alles siis lootma, et ettevõtjad lõpetavad raha eksportimise välismaale ja hakkavad kodumaale investeerima. Seda argumenti selle kõige erinevamates variantides tuleb taluda veel vähemalt järgmised kuus-seitse aastat ning võib arvata, et selle viimiseks massiteadvusesse ja ekspertide kogukondadesse rakendatakse suuri rahalisi ja meediaressursse.

Sellise seisukoha problemaatilisus seisneb selles, et majanduslikku stabiilsust, suurenenud välise poliitilise surve haavatavuse vähendamist ja vastupanu välistele šokkidele on võimatu saavutada ilma ettemaksuta.

See tähendab, et kõigepealt tuleb investeerida infrastruktuuri, armeesse, majandusse ja nii edasi ning alles siis saab tulemust nautida, vastupidises järjekorras see ei toimi.

Praegu tunneb Venemaa ettevõtlus omal nahal (sanktsioonide) kogemust, et avaldused globaliseerumisest ja sellest, et kapitalil ei ole isamaad, pole lõplik tõde, vaid möödunud sajandi 90ndate aastate äriterminoloogiat kasutades pigem "lollide ninapidivedamine". Lisaks selgub, et asi pole üldsegi selles, et "Venemaa käitub valesti ja teda karistatakse Krimmi eest", vaid selles, et poliitiliste meetodite rakendamine võõra ettevõtluse likvideerimiseks ja oma ärihuvide edendamiseks on iga elujõulise riigi poliitika normaalne ja tegelikult ainus võimalik sisu.

Vene meedia on keskendunud Venemaa-vastaste sanktsioone kirjeldamisele, kuid ei maksa unustada, et me elame totaalse, kõik kõikide vastu majandussõja ajastul. Piisab, kui vaadata, millise rõõmuga uputab USA Hiina ZTE Corporationi (mis ei ole Krimmi ega USA valimistega kuidagi seotud) ja trahvib Euroopa panku, Vana Maailma võimud aga sätivad juba valmis "maksukaigast", et karistada USA äri Euroopa Liidus.

Ainult väga rumalal kapitalil ei ole kodumaad. Nutikal kapitalil on isamaa olemas, veelgi enam, kodumaa toetus on kapitali säilimise peamine tingimus. Ajaloolisest vajadusest tingituna tuleb neid enesestmõistetavaid tõdesid Venemaa äriringkondadele, kes nendest veel aru saanud ei ole, selgeks teha administratiivsete meetmetega.

Otsustades selle põhjal, et juba on alanud rahandusministeeriumi ja ettevõtlus esindajate esimesed kohtumised, kus arutatakse Venemaa-siseseid projekte, mis nõuavad ettevõtjate panustamist, käib töö ajakava ennetades.

Sellisest lähenemisviisist võidavad kõik ja isegi need Venemaa ettevõtjad, kes praegu oma rahulolematust väljendavad. Tugev riik ja stabiilne majandus on ettevõtlusele hea ja ärimehed mõistavad seda tulevikus kindlasti.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
miljardid, vara, poliitika, majandus, ettevõtlus, sanktsioonid, raha, meedia, luure, Vladimir Putin, Lääs, USA, Venemaa

Peamised teemad