02:20 16. Juuni 2019
Kuula otse
  • USD1.1265
  • RUB72.3880
Ukraina president Petro Porošenko ja isehakanud Kiievi patriarh Filaret Denissenko

Venemaa vastu luuakse "püha NATO"

© AP Photo / Mykhailo Markiv
Välisuudised
lühendatud link
Viktor Marahhovski
Kiriku tüli (18)
77 0 0

Vene õigeusukirik teatas esmaspäeval, 15. oktoobril suhete katkestamisest Konstantinoopoli patriarhaadiga, mis andis sõltumatuse Ukraina õigeusukirikule, mida Moskva ei tunnusta.

Viktor Marahhovski, RIA Novosti

Vene õigeusu kiriku rebenemine Konstantinoopoli Patriarhaadist tekitas igati mõistetava reaktsioonide ja kommentaaride tormi.

Tegelikult annavad ilma meietagi üsna selgeid "kiriklikke" selgitusi toimunu põhjuste ja tagajärgede kohta Vene õigeusu kiriku esindajad. Need, kes teoloogid pole, kuid Ukraina hilisajalugu valdavad, on arusaadavatel põhjustel kõige rohkem mures Ukraina kanoonilise kiriku liikmete saatuse pärast. Meie räägime siinkohal sündmuse poliitilisest mõõtmest, veelgi enam, praeguse supi kokku keetnud Ukraina presidendil ei ole kindlasti kirikumaailmas mingit seisust.

Arvestades asjaolu, et Ukraina õigeusu kiriku mõned piiskopid kõhklevad ja teevad vastuolulisi avaldusi, ja rahvuslaste aktivistide rühmad ainult ootavadki signaali massilise hõivamise puhkemiseks, on sündmuste edasine areng kahjuks enam-vähem selge.

Mis siin on tõesti oluline? Oikumeenilise patriarhi Bartolomeuse (ja ka toimuva algataja – Ukraina presidendi Porošenko) taga seisab üsna avalikult Ameerika, kuhu on koondunud ka enamus Konstantinoopoli kogudusest. Kuidas Ameerika Ühendriigid välisriikide territooriumide hõivamisel tegutsevad, on üsna hästi teada.

Kõigepealt kaubeldakse kanoonilise Ukraina õigeusu kiriku kõrgemate vaimulikega, eesmärgiga korrata "Iraagi edu", kus rünnatava riigi sõjaväe kõrgem juhtkond lihtsalt välja osteti. Siis toimub Lääne meedia distsiplineeritud hoolimatu tähelepanematuse juures kloostrite ja kirikute jõuga ülevõtmine ning allumatute vaimulike ja usklike väljaheitmine. Siis (sellest algabki) moodustatakse mingi "demokraatlik koalitsiooniline Ukraina õigeusu kiriku Sinod", milles kõik Bartolomeuse alluvusse üle läinud usundiorganisatsioonid hakkavad loominguliselt koos eksisteerima.

Ukraina õigeusklikke ootab tõenäoliselt ees palju totrat ja kohutavat. Kuid peamine on praegu selles, millise pilguga hakkavad toimunule vaatama kohalikud kogudused üle maailma. Sellel saab olema oluline tähtsus muuhulgas ka Ukraina õigeusu saatusele.

Asi on selles, et tegelikult saatis Konstantinoopoli otsus kogu õigeusu maailmale (või pigem vaimulikkonnale) lihtsa ja selge signaali: võite maidaanitseda (parafraas ja vihje Kiievis, Maidanil toimunud sündmustele 2013-2014.a. — toim.). Nüüdsest on igale lõhenemisele olemas õigustus ja see asub vormiliselt Istanbulis Phanari kvartalis, kuid tegelikult globaalse valitsemise ambitsioonidega superriigi pealinnas.

Selline signaal saadeti mitte ainult Ukrainale, vaid ka Serbiale, Montenegrole, Makedooniale, Bulgaariale, Gruusiale, Moldovale ja nii edasi. Samuti Venemaale.

Oma ülemustega vastuollu sattunud hierarhid, kes te kõik lahku lüüa tahate, nüüd teate, mida teha, ütleb see signaal. Nüüdsest pole anateem (kirikuvanne, needus – toim.) enam kohtuotsus, alati on olemas alternatiiv: haarake kõik, mida kanda suudate ja minge Kapitooliumi künkal sertifitseeritud vihmavarju alla. Kuid pidage meeles, et riigid, kus te elate, ei ole enamuses poliitiliselt suveräänsed ja kuuletuvad alandlikult Ameerika Ühendriikidele. Seepärast antakse selleks igakülgset toetust.

Tegelikult on kõik see Maidani destilleeritud näide. Kõik selle aastatuhande esimeste kümnendite "värvilised revolutsioonid" ei toimunud suveräänsetes riikides. Seal olid juba Ameerika- või äärmisel juhul "mitmevektorilised" valitsused, mis peaaegu mingit vastupanu kohtamata võitlesid läänemaailma poolt sertifitseeritud võitlejatega tõelise demokraatia poolt ja korruptsiooni vastu. Vastupanu aga ei osutatud just seetõttu, et valitsused ei olnud suveräänsed — nad kõik püüdsid "jõuda kokkuleppele, et mitte kõike kaotada". "Värvilistel revolutsioonidel" omakorda oli praktiliselt ametlik "tomos" – Washingtoni sertifikaat pogrommide vastavuse kohta tõelise demokraatia vaimule.

See tähendab, et käesoleval juhul toimib Konstantinoopol kui mehhanism, mis sarnaneb Viktoria "sülitame Euroopale" Nulandile.

Muide, Nulandi visiidist Kiievisse on möödunud juba mitu aastat, nii et saab vastata küsimusele, kas Ameerika kavatseb mitte ainult Venemaad nõrgendada, vaid ka Ukrainat tugevdada ja õnnistada. Skoor on tablool, Ukraina seisund kõnekas. Seega mõte, et Ukrainas võiks pärast "kiriku-Maidani" saabuda mingi "kirikurahu" ja olukorra paranemine, on vähemalt rumal. "Rahu" ei ole lihtsalt toimuva eesmärgiks.

Üldiselt seisavad kohalikud kogudused kõikjal üle planeedi raske valiku ees. Kas Konstantinoopoli tegevus selgelt hukka mõista ja põhjustada Ameerika Ühendriikide ja oma Ameerika-meelsete valitsuste rahulolematus, või teha mitte midagi ja kutsuda üles abstraktselt vastuolude rahumeelsele lahendamisele, venitada lõpmatuseni aega, mis on samaväärne kapituleerumisega. Kas kaubelda väärtusetute tagatiste nimel, mis tähendab samuti kapituleerumist (selles mõttes on ilmekad ajakirjanduses ilmunud kuulujutud, et lojaalsuselt Konstantinoopolile suuruselt teine kirik — Rumeenia – kavatsetakse ära osta otsusega Moldova "jagamise" kohta), või lihtsalt avalikult kapituleeruda ja toetuda Bartolomeust ja päästa sellega lahti kõik omandihõivamised, mis tulevikus õigustaksid "kiriku-Maidane" oma territooriumil.

Kui vaadata, kuidas Ameerika praegu oma justkui liitlastega käitub, võite kindlasti ennustada: Maidanid kindlasti tulevad. Seetõttu jääb vaid loota, et kohalikud kirikud avastavad endas tahte ühtsusele. Sellist valikut toetavad mitte ainult enesealalhoiu kaalutlused, vaid ka asjaolu, et Moskva, erinevalt Konstantinoopolist, ei kannata papluse all ega püüdle maailmavalitsemisele kristlaste maailmas. Mida aga arvatakse Maidanidest Venemaal, teavad kõik.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Kiriku tüli (18)
Tagid:
maidan, Venemaa Patriarhaadi Eesti Õigeusukirik, õigeusukirik, kirik, Filaret, Bartolomeus, Petro Porošenko, Konstantinoopol, Ukraina, Venemaa

Peamised teemad