09:59 22. Veebruar 2019
Kuula otse
  • USD1.1354
  • RUB74.3534
Venezuela armee sõdurid

Mässulised kindralid ja relvastatud jõugud: kes otsustab Venezuela saatuse

© REUTERS / HANDOUT
Välisuudised
lühendatud link
Riigipöördekatse Venezuelas (20)
10720

Üha enam riike tunnustab Venezuela opositsiooni liidrit Juan Guaidot kui ajutist presidenti, kuid tegelik riigipea Nicolas Maduro ei anna alla.

TALLINN, 7. veebruar — Sputnik. Armee toetab teda, ehkki ohvitseride ringkondades kõlavad üleskutsed Guaido poole üle minna. Arutlust teemal, kas sõjavägi suudab vastasseisu tulemusi mõjutada, vahendab RIA Novosti

Sõjavägi naasis poliitikasse

"Täna teatan ma patrioodi ja demokraadina uhkusega, et tunnistan rahvasaadik Juan Guaidot ajutise presidendina ja kuulutan oma valmisolekut tema korralduste täitmiseks," teatas Venezuela õhujõudude ülemjuhataja Francisco Esteban Janes Rodriguez oma sotsiaalvõrgustikku postitatud videosõnumis.

Ja kuigi ta kinnitab videos, et "üheksakümmend protsenti relvajõududest ei allu diktaatorile," vaid on koos "Venezuela rahvaga", on kindral avalikkuse silmis reetur.

Venezuela sõjaväe enamuse nimel ei söanda hetkel keegi rääkida. Jõudude tasakaal on selleks liiga keerukas.

Politoloog: Guaidó väited sidemetest sõjaväelastega on vaid teabeline provokatsioon >>

Paljudes Ladina-Ameerika riikides olid kuni 1990. aastani võimul sõjaväelised diktatuurid. Venezuela ei ole erand.

Demokraatlike valitsuste tulekuga muutus armee üha apoliitilisemaks ja ühiskond hakkas ohvitseride katsetesse riigi otsuseid mõjutada vaenulikult suhtuma.

Venezuelas on vastavalt 1961. aasta põhiseadusele sõjavägi väljaspool poliitikat. Seda tava järgiti kuni 1992. aastani, mil noor kolonelleitnant Hugo Chavez riigipöördekatse korraldas.

Seitse aastat hiljem, kui Chavez peremehena presidendipaleesse astus, laiendati ametlikult ka sõjaväe volitusi.

Komandante lubas neil valimistel hääletada ja aktiivselt riigi avalikus ja poliitilises elus osaleda.

Sellest ajast alates on armee mõju kõikidele riigi protsessidele kasvanud. Aga sõjavägi ei ole monoliitne.

Asi on selles, et Chavezi toetajate selgroo moodustasid algusest peale tema vasakpoolseid vaateid jagavad sõbrad sõjaväeakadeemiast.

Juba kaheksakümnendatel aastatel algatasid nad valitusvastase vandenõu ja kritiseerisid ägedalt sotsiaalset ebavõrdsust.

Mõttekaaslased lootsid, et Chavez lahendab presidendina kogunenud probleemid. Aga kõik läks teisiti, mis põhjustas ka sõjaväe ridades lahkmeele.

Kaks ebaõnnestunud mässukatset

Chavez kutsus sõjaväge inimestega liituma ja alustama koos avaliku infrastruktuuri arendamist: haiglate, koolide, lasteaedade ehitamist, et loodusõnnetuste tagajärgi kõrvaldada.

Sõjaväelased võtsid seda enda üle irvitamisena. 

Mõned rahulolematud läksid isegi üle opositsiooni - riigi jõuka ärieliidi - poole, mis 2002. aastal Chavezit kukutada püüdis.

Riigipöördekatse ebaõnnestus, kuid sundis presidenti oma seisukohti armee rolli osas ühiskonnas revideerima.

Algas riiklike ametikohtade jaotamine sõjaväelastele, palku tõsteti mitu korda aastas.

Sõjaväe tugevnemisele aitasid kaasa ka halvad suhted Ameerika Ühendriikidega. Bolivari Vabariigi vaenlaste tõrjumiseks oli Chavez sunnitud sõjaväe rahastamist ja relvade importi suurendama. Puuduvaks lüliks oli liidri sõnul ideoloogia.

Ja see leiti: armee pandi mitte ainult kodumaa teenistusse, vaid ka "21. sajandi sotsialismi" kaitsma - ühiskonda, kus kõik on võrdsed.

Ideoloogia kehtestamine tõi kaasa asjaolu, et sõjaväelased julgesid Chavezi ideid kritiseerima hakata.

Aga ta tegutses otsustavalt ja vabanes neist, kes temaga ei nõustunud. Üks esimesi ohvreid oli kaitseministrist kindral Raul Baduel, keda süüdistati korruptsioonis ja mõisteti seitsmeks aastaks vangi.

Relvastatud jõugud "Bolivari revolutsiooni" teenistuses

Need sõjaväelased, kes mängureegleid mõistsid, säilitasid lugupidamise.

Valitsus jätkas neile ametikohtade jagamist ja nende teenistust igati hüvitama. 

Olles kord põletada saanud – otsustas Chavez ka paralleelseid relvastatud struktuure luua.

Nimelt ilmusid 2005. aastal tsiviilelanikest koosnevad territoriaalsed kaardiväe- ja Bolivari miilitsa üksused.

Võimud selgitasid uute struktuuride tekkimist vajadusega tugevdada sõjaväge võitluses imperialistide vastu. Reform kinnitati riiklike relvajõudude seaduses.

Sõjaväe jaoks tähendas see aga konkurentide tekkimist ja vägivallamonopoli kadumist. Aga Chavez ei peatunud ka seal. Ta lõi veel ühe osapoole või isegi osapooled - "Kollektivose" - enesekaitserühmad, kes hoiaksid korda riigi vaestes piirkondades.

Peamise kontingendi moodustasid linnaosade endi elanikud, keda peeti kohalikeks autoriteetideks.

Esimest korda andsid "kollektiivid" endast teada 1989. aasta sotsiaalsete protestide – nn. Caracazo - ajal, mille võimud maha surusid.

"Kollektivos" kaitses lihtkodanikke riigi vägivalla eest viimase veretilgani.

Chavez, tollane armee ohvitser, tundis vaestele kaasa ja lõi "kollektivose" juhtidega sidemed.

Need üksused läbisid 2002. aasta riigipöördekatse ajal tõsise testi.

Venezuela president Nicolas Maduro
© Sputnik / Сергей Гунеев

Vastupidiselt sõjaväele, mis jagunes Chavezi režiimi toetajateks ja vastasteks, toetasid "kollektiivid" täielikult Komandantet. Pärast neid sündmusi otsustas president muuta nad veel üheks sõjaväe ja politseiga paralleelseks sõjaväestatud struktuuriks.

Chavez hakkas enesekaitseüksusi riigieelarvest heldelt rahastama, kuigi nende staatust ei kinnistanud ükski dokument. Sellest ajast peavad võimude vastased "Kollektivost" ebaseaduslikuks jõuguks.

Aja jooksul suurenes nende üksuste arv kümneteni. Võitlejaid koolitasid ka Kolumbia FARC mässulised, keda paljudes maailma riikides terroristideks peetakse. Samuti andsid "Kollektivosele" abi Kuuba instruktorid. Ainus, mida neilt nõuti, oli ametivõimudele täieliku lojaalsuse säilitamine.

Seega, algselt vaeste elanike võimude omavoli eest kaitsmiseks organiseeritud enesekaitseüksused muutusid rahva rahulolematuse mahasurumise vahendiks.

Uued reeglid - endised mängijad

Pärast Hugo Chavezi surma ja Nicolas Maduro võimuletulekut jätkus sõjaväe, politsei ja "Kollektivose" rolli suurenemine.

Sõjaväelased ja relvastatud tsiviilisikud rääkisid pühendumisest "Bolivari sotsialismi" ideedele, ise samal ajal rikastudes.

Sellise olukorraga rahulolematutest vabanes Maduro kohe. Sõjaväelased, kes siiralt Chavezi ideedesse uskusid, kuid uue presidendi võimekuse neid ellu viia kahtluse alla seadsid, osutusid samuti repressioonide ohvreiks.

Madurole lojaalsed sõjaväeohvitserid täidavad praegu valdava osa valitsusametitest.

Nende käes on toidu jaotamine, samuti kõige tähtsam – majanduse nafta- ja ehitussektor. Vastutasuks nõutakse neilt lojaalsust.

Sõjaväelaste hulgas on ka neid, kes opositsioonijõududesse sümpaatiaga suhtuvad.

Paraku kaalub poolehoiu üles põhjendatud hirm, et uus valitsus, kes hetkel amnestiat lubab, eelistab võimule tulles neid represseerida.

Seega on armee seisukoht, et Maduro on seaduslik president.

Isegi kui relvajõud peaksid opositsiooni poolele üle minema, jätkab rahva omakaitse ja "Kollektivos" neid aastate jooksul heldelt rahastanud praeguse valitsuse toetamist.

Idealistide aeg on möödas

Kriisiühiskondade uurimiskeskuse eksperdi Tatjana Rusakova leiab samuti, et president Maduro võim jääb püsima tänu sõjaväe, miilitsa ja "Kollektivose" huvide vahel saavutatud tasakaalule.

"Kõik mässajad ootavad sõjaväelaste otsustavat sõna. Praeguseks saavad nad aga toetuda ainult üksikute kindralite - enamasti endiste sõjaväelaste – üleskutsetele "opositsiooni" poole üle minna.

Need inimesed ei suuda midagi mõjutada. On võimatu nimetada autoriteetsed tippsõjaväelasi, kelle sõna armee seiskohta muuta võiks – hiljutised "värviliste revolutsioonide" tulemused on kõigile näha.

Idealiste enam ei ole. Chavezi aeg, mil relvajõudude ridades oli palju karismaatilisi ja kirglikke isiksusi, on ammu läbi, "selgitab Tatjana Rusakova. 

"Üks väheseid viise armeed opositsiooni poole meelitada, on tegutseda altkäemaksu ja julgeolekutagatiste pakkumise teel. Kuid siiani pole opositsioonijuhid seda ilmselt teha suutnud -Maduro "tagatised" tunduvad usaldusväärsemad," lisab analüütik.

Mis puutub "Kollektivosesse", siis on antud ekspert vastupidisel seisukohal - piisaks vaid režiimil langeda, kui nende lojaalsusest midagi järele ei jääks. Sellise stsenaariumi puhul võiks "Kollektivos" tõesti kontrollimatuteks jõukudeks muutuda.

Niisugune mosaiik muudab Venezuela vastasseisu tulemused väga raskesti ennustatavaiks. Valitsuse ja opositsiooni peamiseks ülesandeks on vähendada ohvreid elanikkonna hulgas, usub ekspert.

Teema:
Riigipöördekatse Venezuelas (20)

Samal teemal

Lavrov: Venezuela suhtes kasutatakse poliittehnoloogia meetodeid
Eesti tunnustab Juan Guaidód Venezuela Bolívari Vabariigi ajutise presidendina
Reinsalu võitlus äravõetud mänguasjade pärast
Tagid:
Venezuela, USA, värviline revolutsioon, riigipöördekatse, riigipööre

Peamised teemad