19:10 24. Märts 2019
Kuula otse
  • USD1.1302
  • RUB72.7425
Lavrov ja Clinton Genfis lähtestamisel

USA: uskusime siiralt, et võitsime külma sõja ja Venemaa

© Sputnik / Эдуард Песов
Välisuudised
lühendatud link
62 0 0

Kümme aastat tagasi, 6. märtsil 2009, andis riigisekretär Hillary Clinton oma Vene kolleegile Sergei Lavrovile suure punase nupu - kahepoolsete suhete "lähtestamise" sümboli. Tõsi - tõlkija vea tõttu oli nupule kirjutatud "ülekoormus".

TALLINN, 6. märts — Sputnik. Hoolimata sellest on üsna sümboolsest "ämbrist", saavutas USA ja Venemaa koostöö pärast ägeda vastasseisu etappi, uue taseme, vahendab RIA Novosti. Paraku ei kestnud sõprus kaua.

Me saavutasimegi hoopis "ülekoormuse"

Märts 2009. Genfi kesklinnas asuvas hotellis InterContinental toimub Venemaa välisministri Sergei Lavrovi ja riigisekretäri Hillary Clintoni esimene kohtumine.

Washingtonist toodi Šveitsi kingitus - uute suhete sümbol. Suurel punasel nupul on kiri: "ülekoormus". ("Рeregruzka" tähendab ülekoormust, "Рerezagruzka" aga lähtestamist – Toim.)

"Me püüdsime väga selle sõna vene keeles õigesti kirjutada. Kas see õnnestus?" küsis Hillary suveniiri näidates Lavrovilt.

"Siin peaks olema "lähtestamine", mitte "ülekoormus", parandas Venemaa välisminister kolleegi.

Кнопка перезагрузка в руках глав внешнеполитических ведомств России и США Сергея Лаврова и Хиллари Клинтон в отеле в Женеве
© AP Photo / Fabrice Coffrini
Lavrov ja Clinton vajutavad Genfis "lähtestamisel" "ülekoormuse" nupule

Sellegipoolest demonstreerisid ministrid kõigile sõbralikke kavatsusi - vajutades kaamerate välklampide sähvatuste saatel nupule.

Clinton muutis eksituse naljaks, lubades "ülekoormusel" Venemaa-Ameerika suhetes mitte tekkida lasta.

Seejärel algasid elavad läbirääkimised. Pooled arutasid raketitõrjesüsteemi, strateegiliste ründerelvade piiramise lepingut (START), Iraani tuumaleppe võimalikkust - ühesõnaga, kõiki valusaid probleeme.

Näis, et Moskva ja Washington jõudsid kõige teravamate probleemide osas üksteisemõistmiseni. Seda, et saavutatakse just nimelt "ülekoormus" ja et kümne aasta pärast on riikide vahel on palju rohkem probleeme, ei osanud keegi ette näha.

Kommide ja lillekimbuperiood

Pärast sümboolset "lähtestamist" külastas USA president Barack Obama esimest korda Venemaa pealinna.

Suhted Läänega paranesid kiiresti. 

Venemaa-ELi tippkohtumisel väljendati ideed moderniseerimispartnerluse loomiseks, Moskva ja Brüssel leppisid peaaegu kokku viisavabaduses.

Venemaa ja Ameerika Ühendriigid allkirjastasid START-3 lepingu (mis aegub 2021.a.), millega nähti ette tuumarelvade, raskete pommitajate, mandritevaheliste ballistiliste rakettide ja allveelaevadelt startivate rakettide arvu vähendamine.

Sellelgi dokumendil oli piisavalt kriitikuid mõlemal pool Atlandi ookeani, kuid see oli mõlema riigi huvides ja lõi eeldused Venemaa-Ameerika koostöö laiendamiseks tuumavaldkonnas tervikuna.

Juba 2011. aastal jõustus tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise leping. Moskva lubas ameeriklastel ja nende liitlastel vedada läbi Venemaa laste sõjaliste operatsioonide tarvis Afganistanis.

See aga ei tähenda, et Afganistani probleemides oleks poolte seisukohad kattunud. Kodusõjast haaratud riigist valgus naabermaadesse narkootikumide "uputus" ja Läänekoalitsioon vaatas sellele läbi sõrmede.

Teisest küljest tunnistas Moskva, et ameeriklaste kohalolek mängib kogu regiooni jaoks stabiliseerivat rolli. Seetõttu pidas Kreml vajalikuks Valge Maja toetamist.

Lisaks sellele liitus Moskva lõpuks Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO). Ilma Washingtoni aktiivse toetuseta oleks protsess selgelt veninud. Valge Maja veenis tõrksaid partnereid Venemaa teelt WTO-sse takistused kõrvaldama.

Mõlemil olid selleks omad põhjused.

Moskval ja Washingtonil olid mõlemal "lähtestamiseks" omas põhjused.

Barack Obama administratsioon sai päranduseks Iraagis ja Afganistanis toimuvad ebapopulaarsed sõjad, USA positsioonid Lähis-Idas nõrgenesid, Euroopas ja Ladina-Ameerikas tugevnesid Ameerika-vastased meeleolud. 

Valge Maja otsustas oma välispoliitika üle vaadata, sealhulgas ka suhted Venemaaga. Ameeriklased pehmendasid Moskvaga peetavad dialoogis oma tooni.

Washington mõistis: Venemaast sõltub Iraagi koalitsioonijõudude edukus ning Iraani ja Põhja-Korea tuumaprobleemide lahendamine. 

Lisaks häiris Valget Maja Kremli plaanitud pöördumine Aasia poole, eelkõige Venemaa-Hiina koostöö süvendamine.

"Lähtestamist" vajas ka Moskva. Pärast Lõuna-Osseetias toimunud sündmusi oli Venemaa peaaegu välispoliitilises isolatsioonis - isegi SRÜ, SCO ja BRICS-i partnerid hoidusid Moskva otsesest toetamisest, pinged ameeriklastega olid saavutanud kriitilise piiri.

Lisaks ei tahtnud Venemaa pärast 2008. aasta ülemaailmset finantskriisi konfrontatsiooni arenenud riikidega, kardavad negatiivset mõju majandusele. 2009. aastal olid mõlemad pooled huvitatud lähenemisest.

Lähtestamise hädapidur

Paraku ei kestnud kommi ja lillekimbuperiood kaua.

Probleeme ei olnud võimalik vaiba alla pühkida – Süüria kriis tõi nad lihtsalt avalikkuse ette. Selgus, et Washington ja Moskva näevad olukorda selles riigis täiesti erinevalt. 

Ameeriklased hakkasid rahastama "mõõdukat opositsiooni," tugevdades tegelikult seeläbi äärmuslikke islamivõitlejaid. Kreml teatas, et tema toetus kuulub seaduslikele Süüria võimudele, mida juhib president Bašar Assad.

2013. aasta juunis puhkes aga spiooniskandaal. NSA kaastöötaja Edward Snowden edastas ajakirjandusele salajase teabe, mille kohaselt Ameerika luureteenistused tegelevad kogu maailma kodanike massilise jälgimisega.

Seejärel tuli Snowdenil Ameerika Ühendriikidest lahkuda ja teistes riikides varjupaika otsida.

Turvapaiga andis talle Venemaa.

Washington aga pidas seda vaenulikuks sammuks. Seepeale keeldus Barack Obama Moskva külastamisest septembris Peterburis toimunud G20 tippkohtumise eel. Ka foorumil ei toimunud kahepoolsed kohtumisi.

Venemaa alaline esindaja ÜROs nimetas Ameerika Ühendriikide ainsa eesmärgi Venezuelas >>

Lähtestamisest ei rääkinud enam keegi ja uus USA riigisekretär John Kerry teatas 2014. aastal selle poliitika lõppemisest – tuues põhjusena Krimmis toimunud referendumi ja autonoomse vabariigi taasühinemise Venemaaga.

Ameerika Ühendriikides nimetati seda okupatsiooniks ning kehtestati sanktsioonid. Venemaa vastas sümmeetriliselt. Vastastikused süüdistused ja etteheited kasvasid nagu lumepall, võeti vastu üha uusi sanktsioonipakette. 

Lootused suhete normaliseerimiseks tekkisid pärast Valge Maja administratsiooni muutumist. 2016. aasta presidendivalimised võitis miljardärist Vabariiklaste kandidaat Donald Trump. Valimiskampaania ajal kiitis ta Venemaa presidenti.

Nii ütles Trump 2015. aasta suvel, et tal tekiks Putiniga suurepärased suhted ning kritiseeris USA välispoliitikat. Kui sai selgeks, et Venemaa õhujõud hakkavad Süüria valitsuse palvel sealseid terroriste pommitama, nõudis Trump, et "Moskval lastaks seda teha." Presidendikampaania ajal kaalus ta ka Krimmi tunnustamist Venemaa osana.

Riigipeaks saamine muutis aga Trumpi retoorikat dramaatiliselt. Nii teatas USA uus president, et ta "ootab Venemaa võimudelt vägivalla lõpetamist Ukrainas ja Krimmist loobumist".

Ameerika ametivõimud rõhutavad: sanktsioonid jätkuvad seni, kuni Moskva Krimmi tagastab.

Kui USA teostas raketirünnaku Süüria Šairati lennuväebaasi vastu, ütles Moskva: "See Washingtoni käik põhjustab niigi kahetsusväärses seisus olevatele Venemaa-Ameerika suhetele olulist kahju."

Trump tunnistas, et "Ameerika Ühendriigid ei saa veel Venemaaga läbi."

Peale Helsingi tippkohtumist, mis kestis mitmeid tunde, nimetas Ameerika riigipea kohtumise tulemusi "väga positiivseiks ja konkreetseiks". Tõsi, ta ei selgitanud, millisest "konkreetsusest" on jutt.

Veelgi enam eraldas riike üksteisest Ameerika Ühendriikide ühepoolne väljaastumine INF-lepingust, Iraani tuumakokkuleppest, samuti küberskandaal, mis ei ole mitme aasta jooksul vaibunud.

Lavrov: USA on Venezuelas igasuguse häbitunde kaotanud >>

Pärast Trumpi valimist avalikustati CIA, FBI ja NSA ühisettekanne, kus Venemaad süüdistati küberrünnakutes, mis väidetavalt valimiste tulemusi mõjutasid.

Moskva lükkas kõik süüdistused tagasi, osutades igasuguste tõendite puudumisele.

Venemaa välisminister Sergei Lavrov
© Sputnik / Григорий Сысоев

Venemaa "armastajad"

Lõppkokkuvõttes ei toimunudki tõelist "lähtestamist". Seda poliitikat kritiseeriti juba algusest peale mõlemas riigis. Algatus ei toonud kaasa Venemaa-Ameerika kaubanduse olulist laienemist ega investeeringute kasvu. 

Ilmselt tõlgendati Kremlis ja Valges Majas koostööd väga erinevalt.

Seda kinnitas ka Moskva pikaajaline kriitik, endine riigisekretär Madeleine Albright. Paar päeva tagasi vabandas ta Ameerika poliitiku Mitt Romney ees, kes on samuti "suur Venemaa fänn."

Välisministeeriumi endine juht palus andeks pikaajaliste lahkarvamuste pärast Romneyga küsimuses, kas Moskva on ikka Washingtoni peamine vastane.

"Siis uskusime me veel, et külm sõda on möödas ja et meie võitsime," tunnistas Albright.

"Me unustame, et tegemist on KGB agendiga ja ma arvan, et vaatamata nõrkadele kaartidele, mängis ta väga hästi. Putin tõi oma riigi tagasi rahvusvahelisele areenile", võtab Ameerika diplomaatia veteran öeldu pettunult kokku.

Samal teemal

Kapo juht: Venemaa püüab Eestit lääneriikide kaudu mõjutada
Lavrov: poliitika vene keele suhtes Eestit ei kaunista
Tagid:
pistrik, külm sõda, Venemaa, USA, tasakaal

Peamised teemad