04:51 11. Detsember 2019
Kuula otse
  • USD1.1077
  • RUB70.4627
Maria Butina saabus Moskvasse pärast vabanemist USA vanglast

Vanglas kutsuti mind Russiaks: Maria Butina suur intervjuu Sputnikule ja RT-le

© Sputnik / Виталий Белоусов
Välisuudised
lühendatud link
4910

Koju tagasi saabunud Maria Butina rääkis Sputnikule ja RT-le, kuidas möödusid ta viimased poolteist aastat, mille ta veetis otsitud süüdistuste tõttu Ameerika vanglas.

TALLINN, 27. oktoober — Sputnik. Maria Butina veetis 18 kuud Ameerika vanglas. Laupäeval, 26. oktoobril naasis ta Venemaale. Mis tal üle elada tuli, millised on ta tulevikuplaanid, kuidas ta viimase pooleteise aasta jooksul muutunud on, rääkis Butina Sputniku ja RT-le antud intervjuus.

Kuidas möödus teie tänane (eilne – toim.) päev, teie viimane päev vanglas?

Miski ei olnud tavapärane. Nad andsid mulle paberi, mind viiakse ära kell kaheksa hommikul. Loomulikult ei viidud ära kell kaheksa hommikul. Mind viidi ära kell kuus hommikul, enne hommikusööki. Kõik teised suleti kambritesse. Mind juhatati pimedas välja.

Veetsin üldrežiimis viis kuud. Miks oli jälle vaja seda lavastada?

Mind viidi kassasse, anti kätte sendi pealt kogu raha. Üksteist senti sai isegi liiga - kõik, täiuslik. Sularahas. Dollarites. Raha laoti hunnikutesse. Siis pandi see ümbrikku ja öeldi: "Maria, pane taskusse." Iga kuu suutsin teenida 28 dollarit 80 senti.
Ja see on orjus, sest töötamisest ei saa keelduda. Tööst keeldumise korral saadetakse isolaatorisse. Seepärast on orjus Ameerikas täiesti olemas.

Nad viisid mu ära ja lukustasid mu jälle puuri. Üritasin hommikusööki nõuda – anti natuke helbeid. Isegi hommikusöök ei olnud ette nähtud. Veel tund ega hiljem võtsid marssalid (kordnikud – toim.) mind üle ja viisid tagaukse kaudu välja. Istusime kahte autosse: mina ühte ja marssalid teise. Siis jälle kõik see uuesti, sest tundus, et väljapääsu juures olid ajakirjanikud.

Edasi viidi mind "migratsiooniameti" kontorisse. Seal hoiti mind veel neli tundi. Jälle ei antud süüa. Soojendati midagi, mida külmkapist leiti. Küsisin vett – kas Ameerikas on veepuudus või mis? Istusin neli tundi tühjas kambris. Siis sõidutati mind lennujaama ja pandi Tallahassee - Miami lennukile. Olime vaevalt maandunud, kui mul olid vastas kuus täies mundris ametnikku. Kas ma tõesti olen nii ohtlik?

Viidi jälle kuhugi ja pandi uuesti puuri. Puuri uks ei läinud kinni. Siis pandi tool ukse ette ja marssal sellele istuma – küllap selleks, et ma puurist välja ei murraks. Millal mind ära viiakse, ei öeldud jälle. Nõudsin uuesti süüa. Leiti mingi leib ja anti süüa. Ja siis istusin seal edasi. Miks mulle ei oleks võidud öelda?

Мария Бутина, освобожденная из тюрьмы в США, с отцом Валерием Бутиным отвечают на вопросы журналистов в международном аэропорту Шереметьево
© Sputnik / Виталий Белоусов
Maria Butina koos isa Valeri Butiniga lennujaamas ajakirjaike küsimustele vastamas.
Siis pandi mind mingisse tualetiga puuri. Üldiselt olen ma naine. Läbi klaasi on kõik näha. Tualettruum polnud millegagi eraldatud. Seal oli silt "Meestele", aga mina olen ju naine. Lõpuks viidi mind lennukisse, andti mingi paberilipakas ja öeldi: "Hüvasti."

Millised asjad te kaasa võtta saite?

Võtsin mõned raamatus, pähkleid, sest ma ei teadnud, kas mulle süüa antakse või mitte. Ja mul oli õigus. Esimest korda sain korralikult süüa alles lennukis. Riiki saab hinnata selle järgi, kuidas ta oma vange kohtleb. Ameerika kohtleb oma vange halvasti. Mis siis veel võõrastest rääkida? Veel hullemini.

Mis oli esimene mõte, kui jõudsite lennukisse ilma valveta, esimest korda üle pika aja ilma järelevalveta?

Panin silmad kinni ja tänasin Jumalat. Lugesin palvet, teades, et hoolimata läbielatust, kui raske see minu jaoks isoleerituna ka polnud, joonistasin endale kujutluses väikese pildi - tsitaadi piiblist Jesaja raamatust: "Isegi siis, kui lähete läbi ookeani sügavuste, olen ma alati teiega." Ja Issand oli alati minuga.

Kas te tellisite oma perelt saabumise puhuks midagi erilist?

Igal neljapäeval oli meil vanglas "kanapäev". "Kanapäev" on võitlus kana pärast, sest kanakoivad on väikesed, aga söögiisu suur. Ja see on ainuke tõeline liha, mida seal antakse. Mitte surrogaat, vaid päris liha. Ütlesin emale: "Ema, kui ma tulen, palun, võta viis kana ja küpseta kõik viis praeahjus ära. Küüslauguga, nagu ikka käib. Ma söön need kõik viis ära."

Ja banaane. Millegipärast on Ameerikas banaane vähe. Banaanid on Ameerikas defitsiit, nagu välja tuleb. Banaane anti ainult pühadel. Nii et kana ja banaane.

Kui ootamatud olid teile esitatud süüdistused?

Täielik jama tõepoolest. Ma ei suutnud seda uskuda. Süüdistuse pabereid nähes arvasin, et see on mingi nali: minu Twitteri sõnumid olid tõlgitud küündimatult, tõlge oli täiesti jube ... Võin tuua ühe näite.

Мария Бутина, освобожденная из тюрьмы в США, в международном аэропорту Шереметьево
© Sputnik / Виталий Белоусов
Maria Butina pärast naasmist USA-st Moskva Šeremetjevo lennujaamas.
Meil on väljend "Ulmeline tehnika". Nii et "tehnika" tuleks tõlkida, no ma ei tea, "technics", aga tõlgiti "equipment" (varustus - toim.) ja sõnastati "secret equipment" ("salajane varustus" – toim.). Ulmeline tehnika ei ole "salajane varustus", nii ei saa tõlkida.

Ma arvan, et nad uskusid tõesti, et on kellegi kinni püüdnud, kuid enne inimese vahistamist peab selleks ikka ka mingi põhjus olema. Et muudkui paneme kõigepealt vanglasse, "ja siis uurime edasi," nagu minuga oli. Ilmselt selgus (otsustati), et mind oli vaja kasvõi milleski süüdistada.

Kas teid ei teinud valvsaks kutse Senatisse, läbiotsimine kõigepealt teie sõbra ja siis teie juures? Kas teil polnud mõtet, et nad uurivad teid?

Ma olen ilmselt väga naiivne inimene. Elasin illusioonidemaailmas, et viibin õigusriigis. Minu kohta kirjutati uudistes igasugu vastikuid artikleid, kuid ma naersin selle üle, sest teadsin, et see on absurdne. Kuid, nagu öeldakse, oleks inimene, küll paragrahv leitakse. Ja antud juhul kehtib see mitte Nõukogude Liidu, vaid tänaste Ameerika Ühendriikide kohta. See on mingi sürrealism.

Olete end süüdi tunnistanud. Kas see oli sunnitud samm? Kuidas te selle peale läksite?

Tunnistasin oma süüd selles, et ei registreerinud end välisagendina. Olen inimene, kes ei teinud midagi ebaseaduslikku, ei võtnud mingit raha, kannatanuid pole. Pole isegi kedagi, kellega ma vandenõus kokku oleks leppinud.

Minu süüdistusdokumentide kohaselt ei registreerunud ma sõbralikke õhtusööke Ameerika kodaniku juures, kes tegelikult need korraldas. Minu lõppdokumentides on ainus mulle süüks arvatud kuritegu registreerimata jätmine. See, et nad mind pärast selle eest vangi panid, on juba küsimus sellest, mida nad saavutada tahtsid. Ma ei tea, mida.

Vaadake Ameerika õigusemõistmise statistikat - 98–99% süüdistatavatest tunnistab oma süüd. Miks?
Mis oli nende 18 kuu jooksul kõige raskem?

Vanematest lahusolek. Kui ei lastud neile helistada. Kui ma kord nädalas või sagedamini kuulsin oma lähedaste häält, oli see mulle vaimutoiduks terveks nädalaks.

Veetsite pikka aega üksikvangistuses. Millised tingimused seal olid?

Sisuliselt hoitakse teid üksikkambris. Teil pole inimestega kontakti. Toidukandik antakse Teile kümneks minutiks, siis viiakse see minema. Välja viiakse eranditult öösel, et te ei kohtuks kellegagi kõrvalkambrist.

See on ainus aeg dušši all käimiseks, kõikideks hügieeniprotseduurideks ja vee soojendamiseks. See on oluline punkt, kuna kambris oli väga külm. Sellepärast tegelesin ka pidavalt spordiga, sest külm oli kohutav. Eriti talvel. Washingtoni vanglad pole mõeldud külma talve jaoks. Kui hakkas lund sadama, külmus betoon läbi.

Küte oli minimaalne. Seetõttu oli ainus aeg sooja veega end soojeneda öösel. Tegin endale kiirkaerahelbeputru. See oli minu magustoit. Aga muul ajal - istud, loed, värised, kirjutad. Käed külmetasid. Suurema osa minu üksikvangistusest oli mu "parimaks" vaateks telliskivisein, sest mu aknad olid sinnapoole.

Siis viidi mind üle teise osakonda, kus hoiti vägivaldsetes kuritegudes süüdistatavaid inimesi, vahetult enne seda, kui ma end süüdi tunnistasin. See tähendab, et minu tingimusi karmistati. Enne seda oli mul kamber aknaga toidu jaoks aga siis viidi mind kambrisse, kus polnud sedagi. Et ma ei saaks üldse teistega suhelda.

Seal oli mul aknast parem vaade, nägin teed, autosid kauguses. Jalutuskäike polnud. Välja ei lastud. Spordisaalis võisin käia. Selleks oli tühi korvpalliväljak. Ja ma jooksin. Ringiratast, vaikides, lugesin ringe. Sinna lasti varahommikul kella viiest kuueni.

Kuidas te "üksikvangistuses" end üksindusest päästsite?

Ajakavaga. Et mitte hulluks minna, peab teil olema väga range plaan. Iga tund pidi olema millegagi sisustatud. Niipea kui lasete end lõdvaks ja lubate endale lihtsalt mõelda, hakkab ajus keerlema: mis siis, kui äkki.

Mul oli aega, oli palju vaimulikku kirjandust ja püstitasin endale ülesande: kõigepealt uurisin ikoonimaale, see tähendab, et mul olid kuulsate ikoonidega raamatud, värvipiltidega. Ma armastan väga kunsti. Isa Victor tõi mulle raamatuid Uue Testamendi - piibli kohta. See oli selline juhend, sai vaadata ja uurida. Kõik puha inglise keeles, mul oli sõnaraamat. Õhtul lugesin klassikalist kirjandust.
Lugesin uuesti läbi vene klassikud: Tšehhovi, Lermontovi, Dostojevski. Vaatasin nüüd klassikuid hoopis teise pilguga.

Ja sport. Väga palju sporti, 90 minutit päevas. Kolm korda nädalas jooksin, iga päev tegin trenni. See aitas väga palju.

Kas see, et olete venelane, mõjutas kuidagi teiste vanglas viibivate naiste suhtumist teisse?

Vanglas suhtuti normaalselt. Pole vahet, millise aktsendiga te räägite. Mulle tundub, et vanglas näete väga kiiresti ära inimese tegeliku olemuse, see on tingitud äärmiselt stressist, te ei saa teeselda. Tüdrukud olid erinevad. Kuid minu järeldus oli selline: inimesed ei sattunud sinna hea pärast.

Seal on nii palju purunenud saatusi. Ja Ameerika ei tee selle vastu midagi, ta lihtsalt sulgeb nad kuudeks või aastateks. Siis laseb vabaks, püüab uuesti kinni ja saadab sinnasamasse tagasi. Samasse orjusesse. Probleeme ei lahendata.

Mida rääkisid FBI agendid teiega 52-tunnise suhtlemise ajal?

Mitte millestki. Nad viisid mu kambrist välja, andsid süüa - toitsid mind alati hästi. Kuid see on žanri klassika: alati, kui nad mulle normaalselt toitu andsid, oli see nagu FBI käest pärdikule antud toit. Kõik küsimused lõppesid juba esimeste sessioonide ajal, sest polnud mida küsida.

Мария Бутина, освобожденная из тюрьмы в США, с президентом Антиглобалистского движения России Александром Ионовым и отцом Валерием Бутиным (слева направо) в международном аэропорту Шереметьево
© Sputnik / Виталий Белоусов
Ameerika vanglast vabanenud Maria Butina koos Venemaa antiglobalistliku liikumise presidendi Aleksander Ionovi ja isa Valeri Butiniga Šeremetjevo rahvusvahelises lennujaamas.
Nad küsisid, kas ma töötan valitsuse heaks. Ma ütlesin neile kohe: ei. Minu sõnade õigsuse ja tõepärasuse kinnituseks andsid nad mulle kirja, mis kinnitas, et nad usuvad kõike, mida ma ütlesin. Ja kõik, mida ma ütlesin, on dokumentaalselt kinnitatud.

Nad konfiskeerisid mult kõik, alates elektroonilisest raamatust, kõik arvutid ja muu. Polnud millestki rääkida. Põhiteema, mille ümber jutt tiirles, oli, no miks te suhtlesite selle Toršiniga? Miks te seda tegite?

Nad kaevasid kõik välja ajani, kui olin 15-aastane, hankisid kõik fotod, vaatasid kõiki mu sõpru, küsisid mu vanaemade nimesid. See kõik oli katse, kõik need 52 tundi, näidata, et nad teevad midagi olulist, et me arutame midagi väga tähtsat. Midagi sellist me ei arutanud. Seda tehti vaid meedia jaoks.

Mis oli kõige hinnalisem ja olulisem tugi?

Usk. Usk jumalasse ja palvetamine. Ja teadmine, et jumal on õiglane. Usun, et ajalugu paneb kõik paika. Ma omandasin seal usu. Teadvustasin endale, kui oluline see on. Võib-olla on see meie elus kõige olulisem. Ma polnud varem eriti religioosne inimene, kuid teadlikkus ja side Issandaga on väga oluline.

Мария Бутина, освобожденная из тюрьмы в США, с отцом Валерием Бутиным
© Sputnik / Виталий Белоусов
Vanglast vabanenud Maria Butina koos isa Valeri Butiniga.
Need pikad päevad isoleerituna, nähes, et kõik teised, kes isolatsiooni saadeti, hakkasid võtma psühhotroopseid ravimeid, "meeleolu tasakaalustajaid", unerohtu ja magasid kogu aeg. Usk andis mulle jõudu võidelda.

Kuidas siis nii, kogu riik tudis mulle kaasa, kas ma langen siis sellesse köögivilja-režiimi, vajun niimoodi unne? See oleks olnud minupoolne reetmine.

Kas Tallahassees oli lihtsam? Millised inimesed seal olid?

Kõige hullem oli marssalite süsteem. See on alanduste süsteem, kui teid ei lasta 16 tundi tualetti, teil ei lasta juua ega süüa. Kui jõuate Föderaalsesse Vanglaametisse (Tallahassee vangla allub talle – toim.), tundub see muidugi paradiisina. Seal lastakse inimesi välja, antakse paremini süüa.

Kuid kui vaadata olukorda objektiivselt, siis viibivad inimesed seal lõpmata kaua. Tühiste süütegude eest karistatakse Ameerikas väga kergesti vangistusega. Mingit paranemist seal ei toimu, inimesed saadetakse lihtsalt orjusse. Ja neil pole seal korralikku arstiabi, korralikku toitlustamist.

Milles seisnes vanglas teie töö?

Olin vabatahtlik matemaatika õpetamisel. Õpetasin abivajajaid. Ameerikas on eksam, nagu meil ühtne riiklik eksam. Enamikul vanglas olijatest puudub igasugune haridus. Meie põhikooliõpilane teab rohkem kui sealsed 30–40-aastased naised. Nad ei oska korrutada ega jagada. Õpetasin nagu oskasin. Kõik minu õpilased said eksami tehtud.

Minu rõõm oli suurem kui neil, sest kui te selle eksami vanglas ära teete, võetakse teil seitse päeva aastas vangistusest maha. See on suur asi.

Kui te töötamisest keelduda ei saa, kas saab siis vähemalt midagi valida?

Jah saab küll, kuid esimesed 120 päeva peate siiski töötama köögis. See on kohustuslik. Valik ilma valikuta. Kuigi, kui on haridus... Mina võisin kogu selle aja töötada hariduse valdkonnas. Kuid mina eelistasin töötada köögis, sest mulle sobis aeg paremini, seda esiteks. Ja teiseks, õpetöös aitasin ma nagunii.

Ja see oli põhimõtteküsimus.

Millele vaba aega kulus?

Lugemisele. Kui ma töötasin hariduses, kulus sellele terve päev, "nõudepesus" ainult lõuna- ja õhtusöögi aeg. See on raskem, kui terve päev "õpetamise peal" istuda ja pabereid ringi tõsta. See-eest oli mul vaba päev. Lubasin emale, et taastan oma tervise.

Pärast üleviimist Aleksandria üksikvangistusest tundsin end väga halvasti - ilma päikesevalguse ja vitamiinideta. Mu jalad olid sinised. Olin väga kehvas seisus. Tervis oli väga halb. Kuid Tallahasseesse saabudes pühendasin palju aega spordile, jooksin igal hommikul. Lugesin palju.

Mul õnnestus taastuda. Mälu taastus, mul olid probleemid mäluga, nägemine paranes palju, ilmusid lihased. Üldiselt, tulin ellu tagasi. Olin kui "luu ja nahk ", aga muidu - sain end enam-vähem korda.

Kas teil õnnestus ka kellegagi sõbruneda?

Tallahassees oli mul parim sõber. Tegelikult veetsime temaga koos kogu aja. See oli eaks naine, ta oli juba üle 60 aasta vana, meil oli temaga vaimne side usu pinnalt. Veetsime väga-väga palju aega koos piiblit uurides. Ta oli mulle ilmselt nagu kaitseingel.

Mu vanemad, kuigi nad teda ei tundnud, saatsid talle alati tervisi. Ma loodan väga, et kui ta vabaneb, tuleb ta minu perele külla. Temast sai minu mentor, tegelikult ka minu teine ema. Tema nimi on Finlandia.

Muide, need, kes ei suutnud minu nime meelde jätta, seal oli palju mehhiklasi, kelle nimi oli Maria, kutsusid, mind Russiaks. "Russia, tule siia!" Nii et jah, Finlandia ja Russia, Soome ja Venemaa.

Kas vangid olid teist kuulnud? Kas nad tundsid teid ära?

Algul oli Tallahassees minusse suhtumine pinev, sest uudiseid vaatasid kõik. Meil on "Vene spioon" ja muu säärane. Kuid pärast põrus kõik paika, sest mitte kõik mitte ainult ei vaata meediat... Ilmselt oli kõige olulisem, et mulle anti ainult 18 kuud. Sellest kõik algaski.

Мария Бутина, освобожденная из тюрьмы в США, с отцом Валерием Бутиным в международном аэропорту Шереметьево имени А. С. Пушкина в Москве
© Sputnik / Виталий Белоусов
Ameerika vanglast vabanenud Maria Butina koos oma isa Valeri Butiniga Moskva A. Puškini nimelises Šeremetjevo rahvusvahelises lennujaamas.
Ja siis ilmus minu sõber James Benfordi esimene artikkel minu kaitseks. See artikkel jõudis ka vanglasse ja hakkas käest kätte levima. Hiljem käisid ka valvurid minu juures ja ütlesid, et midagi on valesti ja et ilmselt neid petetakse. Ma tõesti loodan väga, et tavalised ameeriklased saavad aru, et neid on minu asjas petetud.

Kuidas need sündmused on teid muutnud?

Olin väga naiivne. Ma pole ainus selline. Inimesed lähevad läände nagu ööliblikad tule peale. See on nii ilus, seal on hoopis teine maailm, teine riik, teistsugune elu. Igas riigis on oma probleemid. Ainus juhis, mis meil elus olema peaks, on usk jumalasse. Ja ilmselt peame muutma maailma meie ümber. Ma olen seda endale teadvustanud.

Kas te kannate Ameerika ja ameeriklaste peale vimma?

Ei. Sest ma usun, et Ameerika rahvas väärib täna pigem meie kaastunnet. Nad on oma riiki kaotamas. Nende õigussüsteemi pole enam olemas. Neil õitseb rassism. Kui ma oleksin teisest rahvusest, poleks mind keegi vaadanud. Aga ma olen venelane.

Räägitakse, et tegite palju käsikirjalisi märkmeid. Millest need on?

Panin iga päeva oma vangistusest kirja. Mul on neid tänase seisuga 1100 lehekülge. Kirjutasin kõigele: tualettpaberile, dokumentide tagakülgedele - kõigele.

Memuaare on mul veel vara kirjutada, kuid töötan teatud konkreetse projekti kallal. Väga loominguline projekt.

Kogu Venemaa tähelepanu oli pööratud teile, ega teil pole kuulsuse tunnet tekkinud?

On tekkinud vastutustunne. Varem oleksin võinud rääkida, mida iganes, isegi muinasjutte, kuid nüüd, kus sulle on nii palju tähelepanu pööratud, on kõige hullem - viga teha.

Maria Butina juhtum

Venemaa kodanik Maria Butina arreteeriti Ameerika Ühendriikides 2018. aasta juuli keskel. Teda süüdistati vandenõus - töötamises välisriigi esindajana ilma USA justiitsministeeriumis registreerimata, samuti välisagendina tegutsemises.

Esitatud süüdistuste kogumis ähvardas teda kuni 15-aastane vangistus. Pika vangistuse vältimiseks oli Venemaa kodanik sunnitud minema uurimisega kokkuleppele ja tunnistama end süüdi kuriteos, mille Ameerika võimud talle süüks arvasid. Lõpuks mõisteti talle 18-kuuline vanglakaristus.

Moskva on korduvalt juhtinud tähelepanu Butinale esitatud süüdistuste paikapidamatusele. Venelanna kaitse teatas korduvalt, et ta ei teinud midagi ebaseaduslikku ning tema kontaktid USA-s on täielikult seletatavad õppimisega kohalikus ülikoolis rahvusvaheliste suhete erialal.

Venemaa pool lükkab ümber ka kõik muud Washingtoni süüdistused sekkumises USA poliitilisse ellu, eriti 2016. aastapresidendivalimiste tulemuste mõjutamises.

Selliste avalduste absurdsusele osutas ka Venemaa president Vladimir Putin. "Venemaa ei ole kunagi sekkunud Ameerika poliitilistesse protsessidesse ega kavatse seda teha. Oleme valmis arutama selleteemalisi dokumente, kui need esitatakse," ütles Putin 2018. aasta juulis Trumpiga toimunud kohtumisele järgnenud pressikonverentsil.

Lugege lisaks:

Samal teemal

Kossatšev avaldas USA võimude provokatiivse tegevuse üksikasju
ÜRO peasekretär asus diplomaatidele Ameerika viisadest keeldumises Venemaa poolele
Lavrov ja Pompeo arutasid Vene-USA suhete normaliseerimist
Putini "Kurjuse impeerium"? Kõigest alusetu liialdus
Tagid:
vabastamine, vangistus, agent, Venemaa, USA, Maria Butina

Peamised teemad